25.08.2023
Gerli Tali foto
Täna hommikul helises telefon. Samas alevis elav noor kolme lapse ema, kes käib tööl Tallinnas, jäi napilt rongist maha, aga jäi veel viimane lootus – Aegviidust 25 minuti pärast väljuv elektrirong. Kuid sinna on 15 kilomeetrit, pidžaama seljas, sussid jalas, pilk udune, Žiguli mootor külm, väravad lukus, teel teetööd – ja meeletu udu, nagu oleks keegi klaasitäie piima silmadesse visanud.
Haaran võtmed, hüppan õue, ja siis tuleb esimene eestlane. Minu naine.
Ei ta lase mul üksinda kihutada. 40 aastat koos – tulgu siis lõputule õudusele ühine õudne lõpp. Autoklaasid seest udused, väljast märjad. Nagu oleks see vesi väljastpoolt läbi imbunud.
Ma ei mäleta, et mu eestlannake oleks nii kiiresti kodust välja tulnud. Ta ootas juba värava taga! Vajutan gaasi ja me kihutame valge pilve sisse mattunud reguleerimata raudteeülesõidu poole. Mu liikluseeskirjadest kinnipidamise asjus väga range kaaslanna ei tee mulle mitte ühtegi märkust, ta ei vaata spidomeetri poolegi.
Tee ääres seisab tuttav kuju, nagu pikk siil udus. Ronib süüdlasliku näoga autosse ja me kihutame edasi. Mõne aja pärast hakkab autot parema poole kiskuma. Tunnetan seda läbi rooliratta ja peas vilksatab mõte: juba jälle.
Poolel teel Jäneda ja Nelijärve vahel hakkab rattakoopast põlenud kummilõhnalist suitsu kerkima. Suits seguneb uduga ja imbub hilinejate hinge. Noor proua tagaistmel istub vaikselt, ta on alistunud ja leppinud sellega, et täna lastele võid saia peale ei saa.
Kargan autost välja ja näen, et kaugelt kihutab meie poole kuma. Hüppan teele ja hakkan seal mingit tantsu esitama, kätega vehkima. Suurel kiirusel läheneb uhke madal Audi. Ma ei tea, kas ma julgeksin peatada oma kallist autot, kui mul see oleks, metsavahelisel lõigul, kus vana küna kõrval taidleb ja kargleb mingi kahtlane karvane tont. Aga auto peatub siiski. Rooli taga on teine eestlane, valge keskealine eesti mees. Respektaabel, vabandage võõrsõna eest.
Tervitan, tänan ja küsin hingeldades, kas ta ei viiks noort daami Aegviitu, sest daam hilineb rongi peale. Mees on lahkelt nõus, aga hetkeks viivitab ja küsib, kas meil on tulekustuti olemas. Ütlen, et suur tänu, on. Ja nad kaovad valgesse laotusesse sellise kiirendusega, et me saame aru: see elektrirong meie reisijast küll ei pääse.
Askeldan suitseva ratta kallal, sülitan teljele – sisiseb, nagu Kaja Kallase šaakalid. Poldid nõrgalt kinni keeratud, ehk vibreerisid ennast lahti. Panen tagavararatta asemele, kui äkki avastan, et minu kõrval kükitab kolmas eestlane. Väikese seljakotiga korralikult riides mees. Ütleb „tere“ ja küsib, kas abi on vaja. Ei, mitte nii, nagu doktor Aadu Kadakas filmis „Siin me oleme“, vaid nõnda: „Kas ma saan Teid aidata?“
Vastan, et suur aitäh, ratas kuumenes üle, juba vahetan. „Tulete kindlasti toime?“ küsib ta igaks juhuks üle. Veenan teda, et tulen. Siis küsin, et kuhu tema on suundumas. „Nelijärvele,“ on vastus. Mina kohe hooplema, et veel mõned aastad tagasi käisin minagi tihti jala Aegviidust Lehtsesse, kui rongiliiklus hõredam oli.
Eestlane naeratab ja vastab, et ta elab siinsamas. Vaatan äreva pilguga ringi – mitte ühtegi lähedalasuvat maja, ainult roheline sein. Tema aga näitab mulle kitsast kõrvalteed ja kinnitab, et sealsamas taga. „Ja ma ei lähe ju jala, ma lähen rattaga,“ ütleb mees.
Ta tuli üle uduse Piibe maantee teiselt poolt, kus on kergliiklustee, jättes ratta sinna. No ma ei tea… Palju neid häid inimesi minu teele täna sattub? Ja kas kõik on eestlased?
Tagavararatas all, keerame ringi ja sõidame tagasi. Noor proua helistab, et on ilusasti rongis. Mu naine muutub liikluses taas rangeks ja muudkui kuulen: „ära kihuta!“, „märk 70 km/t!“, „ees on rekka!“, „vaata, teetööd!“ ja „ettevaatust, jalgrattur!“. Tagasiteel vaatame raudtee ülesõidukohas pingsalt mõlemale poole ja jõuamegi õnnelikult koju.
Siis helistab Tallinnast neljas eestlane – meie poeg. Ise Suure Vene Hullari pontšik Sveti poolt ülesküntud teel roolis, aga uurib põhjalikult, mis täpselt viga oli. Õhtul tuleb Žigulli vaatama. Või laupäeva hommikul, tal on pealinnas pikk tööpäev.
No täielik déjà vu! Nädalapäevad tagasi oli meil selle parema esirattaga sama lugu: lähenesime Tapale, auto kiskus kogu aeg paremale ja hakkas rattakoopast tulema paksu suitsu. Paanikas ajasin naisukest Žigulist välja ja hakkasin ratta kallal toimetama. Lollist peast kõrvetasin näpud ära. Ja äkki ilmus meie kõrvale viies eestlane: tunkedes nooremapoolne mees, rind lämbe ilmaga paljas – tundmatu tervitas meid, pani labakindad kätte ja hakkas rattakoobast mudima. Ütles, et pidurid on korras, äkki siis laager hakkab läbi saama. Kaua uuris ja ütles, et lähim autoparandus on kõigest mõnesaja meetri kaugusel, endise „Hagari“ leivatehase taga.
Tänasime head abilist ja ma vaatasin ringi: siinpool teed põld, teiselpool teed tihnik, roheline sein. „Ma olen sealt,“ näitas eestlane metsa poole. „Seal taga on minu kodu!“ Ja kadus rohelusse.
No tüüpiline eestlane. Ei öelnud ju, et maja – ütles kohe, et kodu. Ütles, et kui vaja, siis hüüdkem, ta tuleb kohe.
Loomulikult nägin ma selle nädala jooksul rohkem eestlasi, aga ma räägin nendest, kes olid seotud just meie Žiguliga. Ja kujutage ette, üleeile päeval väljume me naisukesega Tapa Coopist. Laome ostud pakiruumi, kui kõrvale pargib sinine „pirukas“, sellest väljub vanem härra – kuues eestlane – ja küsib, kas meile uhiuut käsipiduri trossi on vaja. Et tal on kaasas Žiguli oma.
Ma tänan ja küsin, palju maksab. Härra vastab, et ta tahab seda meile lihtsalt anda ja ei taha raha. Lihtsalt tal on uhiuus, tehasevärvitud detail, ja ta annaks selle meile, kuna meil on ju Žiguli. Ma tänasin ja võtsin kingituse vastu. Tuju läks ikka väga heaks, kuigi mu naisuke varjus autosse. Tal oli häbi, et me võtame inimeselt tasuta hea asja. Südametunnistusega uje eestlane, saate aru! Tüüpiline!
Ja siis tuli magus nostalgia peale. Kui ma raiskasin oma elu ERRis ja elasin Tallinnas Mahtra tänaval, astus mu juurde seitsmes eestlane – umbes 10-12aastane heledapäine kena tüdruk, kes ütles, et tal on mulle midagi ja et „nad“ ootasidki, millal ma parajal hetkel välja ilmun. Naabertrepikojast (üheksakorruseline kortermaja) tuli välja kaheksas eestlane – tüdruku noor vanaema, kes kutsus mind ülesse ja siis need kaks head naisinimest andsid mulle minu poolt ammu ihaldatud Žiguli katuseraami, uhiuue rehvi ja veel muidki korralikke autoasju. Kingituseks.
Sellised lood, head sõbrad. Ma ei ole sinna mitte midagi juurde pannud, pigem ühtteist juba ära unustanud.
Mitte mingid Kallased, Ligid ega Kaljulaidid seda ei väärata. Täna muide nägime me, kuidas kümned, tõenäoliselt aga sajad autod sõitsid Piibe maanteed mööda: inimesed suundusid tööle, rongijaama, et seal istuda ümber elektrirongile ja suunduda jällegi tööle. Maaelanikud sõitsid sisseoste tegema, arsti juurde, ametitesse asju ajama, metsa seenele.
Seda imelist, kuigi mitte kõige kergemat elu, tahab Eestis täiesti välja suretada Venemaa sõjaroimareid Ukrainas toetav ja Eestit venekeelsete immigrantidega üleujutav Kaja Kallase klann.
Ärge enam pikemalt lolli mängige. Muidu sõidan Žiguliga Stenbocki maja ette.
Koos eestlastega, keda te nii vaenate ja kardate.
Ivan Makarov
P.S. Heale Audiga möödujale: