24. aprill on armeenlaste genotsiidi ohvrite mälestuspäev – kuriteost, mis ei aegu ega unune

Armeenlastele üle maailma on 24. aprill leinapäev.

Teoloog, literaat ja rahvusvaheliste suhete magister Roland Tõnisson tuletab meelde, et ühe genotsiidi häirekellad kõlavad tänaseni, ja paraku üha valjenedes.

„20. sajandi esimene genotsiid pandi toime Türgi Osmani impeeriumis. Põhiliselt oli see suunatud armeenlaste vastu, ent selle kõrval kannatasid ka kreeklased, assüürlased ja teised vähemusrahvad. Armeenlasi tapeti kokku pooltest miljonit. Türgi ei ole siiani seda massimõrva omaks võtnud ja väidab, et tegemist oli sisekonfliktiga, mille algatasid armeenlased. Türgi olevat kaitsnud vaid oma territoriaalset ja kultuurilist terviklikkust.

Vajaduse, miks peab armeenlaste küsimuse lahendama, sõnastas kenasti Talaat-paša, siseminister, noortürklane, seotud meilegi tuttavakõlalise nimega erakonnaga „Ühinemine ja progress“: „Meil on kolm põhilist põhjust väljendada oma rahulolematust armeenlaste suhtes. Esiteks – nad on rikastunud türklaste arvelt. Teiseks – nad tahavad meid valitseda ja luua eraldi riiki. Kolmandaks – nad tegutsevad avalikult meie vaenlaste heaks. Nad aitasid venelasi Kaukaasias ja meie ebaedu seal võib suuresti selgitada nende tegevusega. Seepärast oleme tulnud kindlale otsusele võtta neilt jõud enne veel kui lõpeb sõda… Oleme juba kahest kolmandikust armeenlastest lahti saanud. Neid ei ole enam Bitlisis, Vanis ja Erzerumis. Armeenlaste ja türklaste omavaheline vihkamine on saavutanud sellise taseme, et me lihtsalt peame neile lõpu peale tegema.“

„Vallandada spionaažisüüdistusega valitsusasutustest ja filiaalidest kõik armeenlased … Valitsus otsustas täielikult hävitada eelpool äratoodud isikud, kes elavad Türgi territooriumil. Need, kes on vastu sellele otsusele, ei või enam jääda riiklikele ametikohtadele. Peab tegema lõpu nende olemasolule, pööramata tähelepanu (nende) soole, eale ja (meie) südametunnistusepiinadele.“

Pärast sõja lõppu oli Talaat-paša sunnitud põgenema Saksamaale, kuna sõja kaotanud Türgi oli sunnitud ta tribunali poolt surma mõistma. 1921.aastal tapeti Talaat-paša Soghomon Tehliriani poolt. Tehlirian oli armeenlasest tudeng, kelle kogu perekond mõrvati deporteerimise käigus. Tehliriani üle peetud kohtuistungi materjalid avasid Euroopale toimunu kogu õuduse. Soghomon ise mõisteti õigeks, kuna olevat teo sooritanud afektiseisundis. Raphael Lemkin, poola-juudi päritolu uurija sai tõuke töötada välja mõiste „genotsiid“ tänu sellele kohtuprotsessile. Kuigi mõiste võeti kasutusele ametlikult aastal 1944 seoses tema teosega Teljeriikide (Saksamaa, Itaalia, Jaapan) kuritegudest okupeeritud Euroopas („Rule in Occupied Europe: Laws of Occupation, Analysis of Government, Proposals for Redress”).

Veretöö oli enneolematu

„Mööda Eufrati jõge ujuvaid laipu võis näha Rumkalis, Biredžikis ja Džerablusis ja see kestis 25 päeva. Kõik laibad olid seotud neljakaupa – kaks selga vastu kahte teist selga. See seaduspärasus annab tunnistust sellest, et tegemist ei olnud juhusliku surmajuhtumitega, vaid valitsuse poolt läbi viidava väljasuretamisega. Pärast mõnepäevast vahet algas laipadevool jälle ja veel suuremana. Seekord olid seal põhiliselt naised ja lapsed … On üha rohkem ilminguid sellest, et valitsus laseb kas ettekavatsetult või mitte minna aktsioonidel üle piiride ja muutuda neil tapatalguteks, mida viivad läbi tšerkessid ja kurdid.“ Nii kirjeldas toonaseid sündmusi Valter Resler – Saksa diplomaat, Esimese Maailmasõja ajal Saksa konsul Aleppos. Tegi ainsana Saksa ametiisikutest koostööd Ühendriikide fondidega, mis aitasid deporteerituid laagrites.

„Võtta kasutusele meetmed kooliõpetajate hävitamiseks, eriti alla 50-aastaste meeste puhul. Naisi ja lapsi mitte puutuda, et neid hiljem pöörata islamisse.“ „Türgis elab 28 miljonit türklast ja miljon armeenlast. Me ei taha, et see miljon rikuks ülejäänu, oluliselt suurema enamuse rahu … me leiame, et nad peavad end ülal pidama nagu türklased.“ Enver-paša. sõjaminister.

„Koidikul kuulsime, et meist mööduvad surmalemääratud. Ühinesime nendega ja liikusime koos nendega linna poole. Olukord oli kirjeldamatu. Ellu olid jäänud vaid kaks meest, mõned naised olid läinud hulluks. Üks neist karjus: „Me hakkame moslemiteks, sakslasteks, kelleks tahate, ainult päästke meid. Nad viivad meid Kemahi ja lõikavad seal kõrid läbi.“ Sellise tunnituse andsid Tehliriani kohtuprotsessil kaks medõde, norralanna Tora von Wedel-Jarlsberg ja sakslanna Eva Elvers, kes töötasid Erzindžanis, kus nägid riigi poolt läbi viidavaid repressioone.

Mitmel korral viibis deporteeritute laagreis teadlane, polaaruurija Fritjof Nansen, kes aitas sadadel armeenlastel jõuda Armeeniasse, kus toona oli nõukogude võim. On kirjutanud mitmeid raamatuid, pühendatud armeenlaste genotsiidile. Tema on meenutanud sündmusi selliselt: „Erinevates küladest koondati need õnnetud ühte kohta ja lõpmatute kolonnidena aeti neid jala üle mägede araablaste tühermaadele, kus ei olnud midagi ette võetud nälgasurevate inimeste vastuvõtmiseks. Samuti ei tehtud midagi ka teel sinna, et neid elus hoida. Sellise ümberkäimise eesmärgiks oli kindlustada nende näljasurm, kes ei olnud veel tee peal hukkunud.“

Genotsiid riikliku poliitika tasemel

Mitte kõik türklastest ametnikud ei läinud kaasa sellise poliitikaga. Lidže linnapea Hussein Nasimi tapeti 1915. aasta juulis, kuna keeldus armeenlasi välja saatmast. Tema poeg Abidin meenutas hiljem: „Armeenlaste deporteerimist oli sandarmite ja kurdide militantide abil võimatu läbi viia, kuna nad olid huvitatud röövimisest ja marodöörlusest. Mõistmata välja saatmise eesmärki muutsid nad selle massiliseks tapatalguks. Selle hulluse vastu astunud ametnike kõrvaldamine oli riiklik vajadus.“

Nazim-bei, erakonna „Ühinemine ja progress“ peasekretär, suurtürklane, kõigi „mittetürgilike elementide“ hävitamise apologeet: „Alustada koheselt kõikvõimalikku tegevust, mis ei laseks asuda kaitsele. Kui puhastus e ole üleüldine ja lõplik, siis on kahju kasu asemel möödapääsmatu. Armeenia rahvas tuleb juba eos hävitada, et mitte ühtegi armeenlast ei jääks mee maale ja ununeks ka nende nimi. Praegu käib sõda, sellist mugavat momenti enam ei tule … Seekord peab meie tegevus võtma armeenlaste täieliku hävitamise iseloomu.“

Armeenia rahvusest sõjaväelased eemaldati tegevüksusest sabotaažide ja spionaaži kartuses. Nad suunati teedeehitusele ja tööde lõppedes mõrvati. Sellise tunnistuse andis ameeriklasest misjonär W.Jacks. mõned tema reportaažidest avaldati 1916. aastal Moskvas ilmuvas ajakirjas „Armeenia teataja“ ehk „Армянский вестник.“

Teine misjonär, Frederick Cohen, viibis maailmasõja ajal Pärsias. Sealt võttis ta pärast armeenlaste põgenikelaine saabumist ette sõidu Türki mitmesse deportatsioonikeskusesse. Tema tunnistus: „2000 armeenlast võitlesid käepärast vahenditega oma naiste ja tütarde au eest kaks nädalat, kuni lõppes laskemoon. Türgi ohvitser vandus, käsi Koraanil, et kui armeenlased alistuvad siis ta, austades nende mehisust, jätab nad ellu, ega tee kellelegi viga. Nii pea kui nad alla andsid, anti neile kirkad ja labidad ning kästi kaevata kraav. Kui see oli valmis, torgati nad kõik tääkidega surnuks.“

Armeenlased jäid ometigi kestma ka peale 1915. aasta massimõrva. Kuigi väga vähesel määral ja vaid selleks, et olla tänagi tagakiusatud oma etnilise päritolu ja ristiusu tõttu. Verbaalsed ja füüsilised kallaletungid armeenlaste koolidele ja ainsale armeeniakeelsele ajalehele on igapäevane nähtus.

Türgi on genotsiidihõnguline tänapäevalgi

Varasemalt olen „Objektiivis“ ilmunud artiklis „Türgi nõuab Euroopalt moslemite diskrimineerimise lõpetamist kirjeldanud Esimese Maailmasõja järel Türgis valitsenud poliitikat. Kuigi kunagi oldi sunnitud rahvusvahelise üldsuse survel mõistma tagaselja surma Saksamaale põgenenud ideoloogid, genotsiidi „vaimsed isad“, siis tegemist on meil ikkagi moslemite üldise mentaliteediga.

Aastatel 1941–1942 moodustati mittetürklaste jaoks tööpataljonid, mis pigem meenutasid natside koonduslaagreid.

1942. aasta omandimaksu määramisel jagati elanikkond nelja kategooriasse: moslemid, mittemoslemid, islamisse pöördunud ja välismaalased. Vastavalt inimeste usulisele kuuluvusele määrati neile ka maksud. Kui moslemitele oli määr 4,94%, siis kreeklaste maksumääraks oli 156%, juutidel 179% ja türklaste poolt eriti “armastatud” armeenlaste jaoks tõusis see 232 protsendini.

Omandimaks kaotati 1944. aastal brittide ja Ühendriikide survel, ent on muide tõeliselt klassikaliseks näiteks sellest suhtumisest, mis tabab mittemoslemeid olukorras, kui nad elavad territooriumil, mille peremehed on moslemid.

1930ndatel viidi läbi aktsioon „Kodanik, räägi türgi keelt!”, millega kohustati ametiasutustes suhtlema ametnikega ja ka omavahel türgi keeles. Arreteeriti ka näiteks inglasi ja prantslasi, kes oma emakeeltes rääkisid.

Tänapäeval on vaid 0,2% Türgi umbes 73-miljonilisest elanikkonnast juudid või kristlased. Ometigi on sellel regioonil olnud kirev ja huvitav ajalugu, millega nüüd on islamisatsiooni „viljastavates, rassismi- ja eelarvamusvabades tingimustes” tehtud lõpparve. Aastast 1971 on suletud Halki seminar, kus koolitati kristlastest vaimulikke, ning hoolimata sellest, et Türgi on NATO liige ja nimeliselt ka USA suur sõber, ei ole isegi Ühendriikide presidendid suutnud Türgi valitsust panna tegema järeleandmisi, mis näitab vaid seda, kui sallimatu on moslemite ideoloogia teisitimõtlejate vastu.

Tänase Türgi rannik oli kunagi Kreeka kultuuri territoorium. Nüüdseks on sellest saanud “kreeklastevaba” maa mitmete sajandite jooksul kestnud pogrommide tõttu (mõrvad, vägistamised, küüditamised), millest viimased leidsid aset veel aastatel 1955 ja 1964.

Türgi praeguse presidendi seisukoht armeenlaste massimõrva osas on järgmine: „Meie ei ole seda kuritegu sooritanud ja meil ei ole millegi eest vabandada. Kes on süüdi, võib oma vabandused tuua. Ent Türgi Vabariigil, türgi rahvusel selliseid probleeme ei ole.“

Uus-Meremaal toimus mošeetulistamine, mille käigus hukkusid 60 moslemit. Tegemist oli kahetsusväärse kuriteoga. Maailma progressiivne üldsus mõistis selle hukka. Uus-Meremaa peaminister keeras end moslemite hõlsti ja palus vabandust.

Sri Lankal tapet 300 kristlast ülestõusmispühadel. Mitte ükski islamiriigi juht ei ole seda massimõrva hukka mõistnud. Selle asemel plaanitakse ilmselt Pariisi Jumalaema kirik ümber ehitada selliseks, et islamistidel seda kena vaadata oleks.

Midagi siia lisada täna, armeenia genotsiid mälestuspäeval, on väga raske.“

Kommentaarid