10.11.2020
Aafrika sümbol – Kalašnikoviga mooramaalane.
Uuringute kohaselt tahab kaks kolmandikku Sahara-taguse Musta Aafrika elanikest kodumaalt minema ja Euroopasse kolida – see näitab, et aafriklased ei saa iseseisvuse ja oma elu ülesehitamisega hakkama.
Enamik Aafrika riike on 50-70 aastat iseseisvad olnud (Libeeria aastast 1847) ja nad pole suutnud midagi loovat korda saata, süüdistades oma saamatuses endiselt kolonialismi. Tegelik põhjus peitub jätkuvates hõimusuhetes, mis paneb mistahes olukorras eelistama hõimlasi, tekitades nii paksu verd kuni vägivallani välja.
Aafrika ainult sõdib – praktiliselt igas Musta mandri riigis lokkab vägivald rahutustest ja sissiliikumisest kuni kodusõdade ja genotsiidini.
Viimastel nädalatel algas sõda ja vägivald kahes seni siseriiklikult stabiilsena tundunud riigis, Etioopias ja Elevandiluurannikul (Cote d`Ivoire).
Üle 3000 Elevandiluuranniku elaniku on põgenenud vaidlusaluste presidendivalimiste tõttu puhkenud vägivalla eest naaberriiki Libeeriasse, teatas esmaspäeval ÜRO põgenikeameti esindaja.
Elevandiluuranniku president Alassane Ouattara võitis 31. oktoobri valimistel ülekaalukat kolmanda ametiaja, kuid opositsioon süüdistas teda kahe ametiaja piiri rikkumises ja boikottis valimisi. Vastuseis Ouattara kandideerimisele on viinud riigis kokkupõrgeteni, milles on alates augustist saanud surma vähemalt 40 inimest.
Etioopia lennuvägi andis esmaspäeval õhulööke riigi põhjaosas Tigray piirkonnas ning peaminister Abiy Ahmed püüdis leevendada kasvavat muret, et riik on langemas kodusõtta. Mulluse Nobeli rahupreemia laureaat Ahmed alustas eelmisel nädalal Tugrays sõjalist operatsiooni, väites, et sealsed võimud ründasid kaht föderaalset sõjaväebaasi. Olukord eskaleerus järsult pärast kuid kestnud pingeid Etioopia keskvalitsuse ja poolautonoomse Tigray vahel, mille liidrid kontrollisid varem valitsust.
Nagu näha, jätkab massimigratsiooni toitev Aafrika sisemist veristamist. Nende Euroopasse kolides toovad aafriklased oma sõjad siia kaasa – seejuures ei võeta euroopalikke väärtusi omaks, sest on ju ka Black Lives Matter näidanud, et nemad eelistavad asju lahendada tänavatel ja vägivallaga.
Eesti osaleb Malis Barkhane operatsioonil, mille ainsateks õigustusteks on lahingukogemus ja liitlassuhted Prantsusmaaga. Muus osas aga osaleb Eesti taas ühes lootusetus sõjas, kusjuures pärast sõjalist riigipööret pole Malis isegi seaduslikku valitsust. Jutud sellest, kuidas missiooniväed takistavad inimkaubandust, piiravad massimigratsiooni ja taltsutavad islamiäärmuslust, on selge jama – Barkhane jätkudes on kõik need protsessid ainult võimendunud.
