18.07.2021
Aferist Bernio Verhagen.
„Seoses presidendivalimistega ja selle ümber toimuva salatsemisega esitatakse kõikvõimalikke prognoose, vaieldakse ja kaalutakse. Annaks ka panuse ja pakuks veidi mõtlemist nö raamidest välja, igasugustest raamidest…
Äkki pakub järgmine lugu otsinguteks uusi mõtteid… Valge inimene on niikuinii paljude aktivistide arvates oma aja ära elanud ja tuleb välja vahetada, andekad pole ju maailmas otsa saanud!
Tõsi ta on, järgnevalt üks näide selle kohta, elust enesest.
Hollandlase Bernio Verhageni lugu võiks aluseks olla mingile suurepärasele kodumaisele sarjale või vähemalt filmile, keegi võiks selle jaoks isegi mingilt kapitalilt või fondilt miljoni küsida – pole palju! Tegemist on viimase saja aasta ilmselt andekaima ettevõtjast sportlasega, kes ise nimetas end jalgpalluriks, kes vahetas pidevalt professionaalseid klubisid ja niipea, kui kõikvõimalikud agendid, mänedžerid ja treenerid asja läbi hammustasid, oli hollandlane muutunud lendavaks ja kadunud ta oligi.
Nimelt – Bernio ei osanud üldsegi palli mängida! Lõpuks maandus ta siiski vanglas ja teda ei andnud üles mitte need petetud korüfeed, vaid prostituudid. Esmakordselt võttis selle anabasise kokku Hollandi Vice Sport nimelise väljaande peatoimetaja van Raalte 2019-ndal, 2020-ndal trükkis kogu loo ära „The Athletic“ pealkirja all: „Kummitus: neli klubi, kolm kontinenti üheksa kuu jooksul. Mängitud 0 mängu“.
Asi oli selles, et van Raalte otsis tuntud portaali Transfermarkt abil taga vähetuntud, kuid paljudes klubides esinenud hollandlast, kellest võiks saada tema loo kangelane. Üks köitis ta tähelepanu – see oli 25-aastane Bernio, kes oli tol hetkel sõlminud lepingu pisiklubiga „Dinamo Avto“, suve alguseks oli see leping juba läbi… Klubi ise asub Dnestri-äärses Vabariigis, mis on näiteks ÜRO arvates Moldaavia osa.
Van Raalte sai teada, et Bernio oli sündinud Surinamil, enamuse elust elanud aga Tilburgis. Tema ainsaks jalgpallikogemuseks oli 25 aastaseks saanuna paar kuud noorte akadeemias „Wilhelm II“ ja paar hooaega kuskil asjaarmastajate tänavas.
Bernio nõustus van Raaltega kokku saama ja kurtis talle põhiliselt asfaldi kehva kvaliteedi üle Moldaavia pealennuvälja ümbruses. Ta teatas lisaks, et ta meeskonnakaaslased polnud mustanahalist kunagi varem näinud ja olid vägagi üllatunud Bernio peenise suuruse üle.
Jalgpallist rääkides osutas Verhagen, et suhted ei klappinud algusest peale, sest ilm oli liiga külm ja muud asjad sinna juurde. Van Raalte tegi aga õige järelduse – Bernio ei osanud üldse mängida.
Artikkel ilmus ära ja van Raalte sai seepeale kaks kirja Bernio kunagistelt kolleegidelt, kes palusid seda võllarooga mitte usaldada. Van Raalte võttis Bernioga viisaka inimese kombel ühendust saamaks reaktsiooni neile kirjadele. Bernio ei vastanud… ja edasi läks huvitavaks.
26. juulil teatas “Capetown City” nimeline koondis LAV-is, et on ründaja Bernioga lepingu sõlminud. Ilmus isegi tänaseks eemaldatud pilt, millel klubi omanik John Comitis surub uue “tühe” kätt. Meeskonnas oli ta alla kuu ega mänginud ühtegi mängu.
22. augustil sai “lendavast hollandlasest” Tšiili esimese divisjoni klubi “Audaks Italiano” mängija. Klubi president Lorenzo Antillo lubas teda pidada detsembrini… 61 päeva hiljem leping tühistati, Bernio nimi kustutati klubi saidilt.
5. novembril värbas Verhageni Taani VFF, hollandlane sai numbri 28 ja sel puhul korraldati isegi pressikonverents. Klubi director Jesper Fredberg teatas samas, et ost pidi omama fantastilisi oskusi ja klubis loodeti selle potentsiaali avanemist. 19 päeva hiljem leping tühistati ilma põhjusi avaldamata…
VFF oli esimene klubi, kus nõustuti van Raaltele selgitusi jagama. Selgus, et klubi tegi mängija kohta politseile avalduse viimase pettustega seoses ja mööndi, et klubi langes suuremõõdulise afääri ohvriks. Tema eelmised kolm klubi möönsid lõpuks samuti, et olid sattunud pettuse ohvriks.
Van Raalte sai ühenduse ka asjaarmastajate klubiga, kelle hingekirjas oli Bernio enne Moldaavia afääri, seal loeti tema ainukeseks andeks (kadumise) kiirust!
Oma uurimist talendiga seoses tegi ka Taani väljaanne BT ja pilt ei muutunud – kõik õige. Talenti peeti suureks, ent mängida ta ei osanud, ta oskas muud – petta.
Klubidel oli piinlik – kui asja vastu hakkas huvi tundma ka Reuters, siis teatasid nii “Dinamo Avto” kui ka LAV-I klubi, et mingit Verhagenit nad ei tea ega tahagi teada.
Taanis elades peksis staar aga oma tšiillannast elukaaslast pidevalt ja lohistas teda isegi avalikult juukseidpidi mööda tänavat – tüdruk leidis siiski viisi ja andis asjast politseile teada. Staar pandi kuni kohtuni kinni, kuid vangimaja andis ajastule kohaselt Instagramis teada, et ründetuus on põgenenud ja suundunud ilmselt Rootsi. 12 tunni pärast püüti ta siiski kinni, sai hunniku süüdistusi ja mõisteti 24. juunil 2020.aastal 15 kuuks türmi.
Muide, isegi kohtusaalis teatas ta vastates küsimusele oma töö kohta, et käivad viimased ettevalmistused tema lepingu sõlmimiseks Premier League`ga…! Prokurör istungil – “Bernio Verhagen valetab alati ja selles on ta hea”.
Karistusajana mõisteti ka selle hulka kuuluvaks ka enne istutud aeg ja vähem kui aasta pärast sammus staar vabadusse – seekord Kolumbiasse. Jahid, kallimad kõrtsud ja hotellid kõike seda ainsa nüansiga – ta ei maksnud kuskil sentigi. Ta tutvustas end kui üle-euroopalise kuulsusega jalgpallurit ja kõik lasid pettusel toimida, talt võeti isegi autogramme.
Üles andsid ta aga libud. Kolumbias on sellelaadne tegevus lubatud, kuid vaid piiratud aladel. Ta jättis siingi muidugi teenuste eest maksmata, kuid prostituudid olid hakkajamad kui nooblid kõrtsude ja restode omanikud ning pöördusid politseisse. Kinni võeti ta juba selle aasta juunis – seega äsja.
Küsimus aga nüüd – kuhu maandub Bernio vabanedes, äkki kiirendaks asja mõne petitsiooni või avaldusega?!
Cogito ergo sum. Vastupidises järjekorras ei pruugi alati olla.“
Andres Raid, ajakirjanik