Andres Raid: The Economist Moskva pisaraid ei usu

Maailm,
©Scanpix
Sanktsioonide mõju Vene kaubamajades. Pilt on illustratiivne.

Briti väljaanne „The Economist“ on avaldanud artikli Venemaale kehtestatud sanktsioonide teemal. Pealkirjas sisalduvale küsimusele – kuidas Vene majandusel läinud on, leiab vastuse sellesama pealkirja all – paremini, kui arvata võiks.

Artiklis öeldakse otse, et sanktsioonid on suuresti põrunud. EU ja USA rakendasid Venemaa suhtes ligi 6000 (!) erinevat sanktsiooni ja seda on kaks korda rohkem kui Iraani suhtes alles hiljuti.

Pool valuutareservist külmutati ja see summa ulatus 300 miljardi dollarini. Paljud välisfirmad survestati Vene turult lahkuma, sisuliselt kuulutati välja ka mere- ja õhublokaad.

Nüüd, kuu aega pärast sanktsioonide kehtestamist pole need paraku loodetud tulemust toonud. Tundub suisa paradoksaalsena, kuid mida rohkem sanktsioone kehtestatakse seda paremini Venemaa end tunneb ja tuleb lisada sedagi, et samal ajal osaleb Venemaa sõjategevuses.

The Economist tuletab meelde, et sanktsioonide algne eesmärk oli Venemaa  majanduse põhjalaskmine ja nii Joe Biden kui ka Jen Psaki tõttasid sellest juba kui sündinud faktist maailmale teada andma. Tõsi, juba esimesel sanktsioonide nädalal kukkus rubla kurss peaaegu püstloodis ja sama toimus ka ettevõtete aktsiatega.

Tänaseks on rubla paraku oma positsioonid taastanud, ettevõtted on oma aktsiate languse taas tõusule pööranud, ehkki kunagist seisu veel saavutatud ei ole. Venemaa elanikud tajusid seda seisu ja toetasid finantssektorit oma hoiustega, keskpank tõstis intressi 20% -le.

Eriti kummaline on see, et inflatsioonitase on Venemaal väiksem kui USA-s ja Euroopas, märtsi algusest on tarbijahinna indeks tõusnud vaid 5% ja peapõhjus peituvat selles, et bensiini ja diisli hinnad pole muutunud ja see on näiteks Inglismaaga võrreldes neli korda väiksem.

OECD hinnangul oli Venemaa SKP seisuga 26. märts mitte langenud, vaid 5% võrra tõusnud. Energiatarbimine on suurenenud, raudteetransport pole kahanemise tendentsi ilmutanud. Vene firmad teenivad endiselt gaasi ja nafta müügist 10 miljardit kuus ja isegi kui see eksport otsa saab, suudab riik autonoomselt vabalt hakkama saada.

Kus viga tehti?! Võib-olla tasub vastust otsida George Friedmani enam kui prohvetlikust teosest „Järgmised sada aastat“ („The Next 100 Years“). See teos nägi ilmavalgust 2009. aastal ja see on otsekui peegelpilt sellest, mis praegu toimumas on. India ei tülitse enam Hiinaga, nagu alles paar aastat tagasi ja arutab saudidega  naftatehingute eest tasumist jüaanides, sõltumata Joe Bideni keelitustest, asju otsustavad siiski mitte mingid müstilised rohepöörajad, vaid need, kel on fossiilse kütuse varud.

Praegused Ukraina sündmused nägi Friedman samuti ette ja kolmas ilmasõda algab tema arvates 2050. aastal, aga seda teevad…Poola ja Jaapan!

Andres Raid, ajakirjanik

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused