04.07.2019
Euroopa juhtstruktuuride etteotsa saavad kahtlased tegelased nagu Christine Lagarde, kelle ametisolek aitab kindlasti kaasa EL-i lagunemisele.
Euroopa Liidu tippametikohtade jagamisel jõuti kompromissile, et Euroopa Keskpanga (EKP) presidendikandidaadiks esitatakse Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) praegune juht Christine Lagarde.
The Telegraph kirjutab, et Lagarde’i juhtimisel võib eurotsooni oodata ees katastroof. EKP presidendi puhul on tegemist ametikohaga, mis on järgmise kümne aasta maailma majandust silmas pidades üks olulisemaid. Ja ometi on Lagarde’il seni ette näidata vaid rekordiliselt kõrge riigivõlg, läbi aegade rängim majanduskriis ning süüdimõistev otsus hooletuses.
Lagarde on hariduselt jurist, tal puudub aktiivne kogemus panganduses ja on raske näha, kuidas suudab ta jätkata oma eelkäija Mario Draghi tööd, kes majandusteadlasena suutis mittefunktsioneeriva euro kuidagi elus hoida.
Euroopa Keskpank kontrollib kogu Euroopa rahapoliitikat ja määrab ühtlasi ka kontinendi majandusliku saatuse. Just seetõttu on Lagarde väga halb valik. Ta ei ole siiani suutnud näidata üles mingit paindlikkust, ent järgnevate aastate jooksul läheb seda uues ametis kindlasti vaja.
Mario Draghi oli enda sõnul valmis tegema ükskõik mida, et päästa euro ning tema asjatundlikkus orienteeruda panganduse peenes kunstis võimaldaski tal sellega hakkama saada. Lagarde aga ei kuulu samasse liigasse. Ehkki ta libiseb ühelt soojalt kohale teisele ilma vajaduseta seista iial silmitsi mõne valijaga, on tema saavutusi pehmelt öeldes raske nimetada.
Lagarde’i Prantsusmaa rahandusministriks oleku ajal aastatel 2007-2011 kasvas Prantsuse riigivõlg 56 miljardilt eurolt 193 miljardile eurole ja majandusreformidega ei tegeletud üldse.
Nii rahandusministrina kui ka hiljem IMF-i juhina oli Lagarde’il juhtiv roll Kreeka kriisis; saagas, millest kujunes majandusliku käpardlikkuse õpikunäidis ja mis viis ajaloo ühe kõige sügavama majanduskriisi tekkimiseni. Isegi suurem osa IMF-i majandusspetsialiste tunnevad tagantjärele häbi, et valuutafond aitas kaasa Kreeka majanduse arulagedale hävitamisele ja kõigile sellest lähtunud hädadele.
IMF-is võttis Lagarde hoolega poliitkorrektseid poose, tuli välja avaldustega naiste õiguste ja kliimamuutuste kohta – teemad, millest ükski ei ole seotud Rahvusvahelise Valuutafondi tegevusega. Ent globaalse majanduse stabiliseerimisse ja järgmise kriisi ärahoidmisse – millega IMF tavapäraselt tegelema peaks – ei ole Christine Lagarde panustanud millegagi.
Lihtsamatel aegadel oleks sedasorti funktsionäär EKP eesotsas ehk isegi vastuvõetav, kuid eurotsooni ootab järgmise viie aasta jooksul üsna kindlalt ees uus kriis. Saksamaa pangandussüsteem vangub kollapsi äärel, võlakirjade tootlused on negatiivsed (märk majanduslangusest), intressimäärad on juba alla nulli, Ameerikaga on algamas valuutasõda.
EKP peab leidma uusi võimalusi euro vee peal hoidmiseks. Kas kasutatakse selleks kvantitatiivset lõdvendamist, trükitakse raha juurde ja antakse see siis ära, nagu juba varem on tehtud, selleks et päästa kõigile märkamatult Saksa pangad ning lasta Itaalial vaikselt omaenda valuutaga minema sõuda? Draghi oleks sellises olukorras ehk hakkama saanud, kuid Lagarde klammerdub juristi paindumatusega pretsedentide ning ortodokssuse külge – ja tõukab eurotsooni niimoodi potentsiaalselt lõplikku kriisi.
Allikas. The Telegraph
Refereeris Triin van Doorslaer