19.07.2016
Vladimir_Putin
Igaüks, kes teeb aju kasutamist nõudvat tööd, on harjunud otsustusväsimusega. Pika päeva lõpuks on meil raske teha häid valikuid. Tark on lükata keerulised otsused hommikusse või anda need kolleegile.
Viimaste nädalate halbade uudiste tulv paneb meid otsustusväsimuse olukorda. Me peame toime tulema Brexitiga, terrorirünnakuga Prantsusmaal, nurjunud riigipöördega Türgis ning rassivägivallaga USA-s. Silmapiiril terendavad veel panganduse kokkuvarisemine Itaalias ning ohtlik vastasseis Lõuna-Hiina merel. Lisaks sellele jätkuv rändekriis ja Trumpi presidentuuri väljavaade.
Ei ole olemas kolleege, kellele seda üle anda ning homme paistab kõik täpselt sama halvana.
Ma ei väida, et Vladimir Putin on kõigi nende kriiside taga (või ühegi neist), ent praegune olukord teenib väga hästi Venemaa huve. Parim argument tema valitsemist Kremlis iseloomustava ülespuhutud ja lammutava lähenemise vastu on, et normaalsus on tegelikult vastuvõetav. Lääne väärtused, õigusriik, demokraatia ja kapitalism on poliitilise ja majanduslike korralduste parim kombinatsioon, mida maailm on kunagi näinud.
Seetõttu ei ole meile vaja “suveräänset demokraatiat”, sest meie endi süsteem toimib korralikult. Meile ei ole vajalik ka “uus Euroopa julgeolekuarhitektuur” (koodnimi Venemaale õiguse andmisele sekkuda oma naaberriikide siseasjadesse), sest Pariisi hartal ja Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonil (OSCE) rajanev olemasolev korraldus toimib suurepäraselt.
See argument võib tunduda enesega rahulolev, ent tegelikkus on vastupidine. Me eeldame, et meie süsteem ei ole veatu. Asja tuum on selles, mida me teeme siis, kui asjad valesti lähevad. Lääne süsteem on oma olemuselt vaidluste rahumeelse ja õiglase lahendamise vahend – valimistel, kohtutes või läbirääkimiste teel. Me ei vaja võimuvertikaale ega poolmüütilist juttu sünniõigustest ja riiklikust ettemääratusest.
Selle süsteemi alustoed on paraku surve all. Meil puudub vastus massilisele sisserändele. Me ei tea, kuidas terrorismiga toime tulla. Meil pole vastuseid poliitikutele, nagu Türgi autoritaarne liider Recep Tayyip Erdoğan, kes kasutab demokraatlikku mandaati opositsiooni purustamiseks. Meie majandused suudavad üha halvemini jaotada õitsengu vilju.
Miski sellest ei tähenda, et putinism on lahendus. Samamoodi nagu ameeriklaste jaoks on veider näidata vastikust ebaausa eliidi vastu riukaliku tarkvaraarendaja poolt hääletades, oleks loomuvastane võtta omaks Putini lähenemine poliitikale, majandusele ja rahvussuhetele – naftariigi vundamendile ehitatud isikukultus – põhjusel, et meie oma süsteem ei tööta.
Sündmuste tormiline areng pakub paraku Putinile võimalusi. Nii paljude suurte kriisidega silmitsi seistes on meil vähe isu tegeleda nendega, mis võivad tunduda väiksed. Mis juhtub, kui näiteks Valgevene alustab (Venemaa toetusel) hiljem sel suvel Läti või Leeduga tüli mingi segase piiriküsimuse pärast? See oleks tegelikult NATO jaoks eksistentsiaalne väljakutse, ent kas ülejäänud allianss näeks seda niiviisi?
Isegi kui meie otsustajad tajuvad probleeme täpselt, kas nad on ka suutelised oma riike enda taha koondama? Avalikkuse usaldus eliitide vastu on saanud tõsiselt kannatada (ma väidan, et see sai alguse 2008. aasta finantskriisi ajal). Nende omakasupüüdlikkus ja reaalsustaju kaotus on juba piisavalt halb, ent nad paistavad olevat ka täielikult ebakompetentsed. Nad ei suuda tagada meie julgeolekut ega juhtida majandust. Miks me peaksime neid usaldama, kui nad ütlevad, et me seisame silmitsi eksistentsiaalse ohuga?
Lühidalt, Lääs näib olevat läbinisti kurnatud ja seda veel enne tõelise tormi puhkemist. Valmistuge ebameeldivusteks.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.