Edward Lucase heietused kui globalisti verbaalne kõhulahtisus

Edward Lucase kolumnid on globalismi sõjahüüd.

Edward Lucase kolumn on paljudele liberaalidele kui pühapäevane jutlus, kuid konservatiivis tekitab see õõvastust.

BNS vahendab viimast Lucase mõtisklust Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria presidentide kohtumisest Košice linnas Slovakkias. Ajakirjanikult saavad kiita mitmed naised, sealhulgas ka Eesti president Kaljulaid, kes on kolumnistile silma jäänud just poliitturismiga ja digilahenduste tutvustamisega Aafrika sõjapealikutele.

Kogu konservatiivsest leerist rääkides muutub Edward Lucas kohe tigedust pritsivaks vasakliberaaliks. Nii räägib ta George Sorosest kui miljardärist filantroobist, “kes on toetanud häid liberaalseid üritusi üle kogu regiooni, kuid on Ungaris valitsuse vihkamiskampaania sihtmärk.”

Lucas mõnitab Ungari peaministrit Viktor Orbanit ja Tšehhi presidenti Miloš Zemanit, tõmmates selge vahe “omade” ja “võõraste” vahele. Ükski normaalne ajakirjanik ei lubaks endale sellise kallutatuse näitamist, nagu teeb seda Edward Lucas, kes näitabki näpuga – see siin on paha ja see siin on hea!

Oma ideoloogilise positsiooni paneb Lucas paika otsese sõimamise ja laimu levitamisega: “Kui tahate näha tegelikku märki ohustatud demokraatiast, vaadake lõunasse Itaaliasse, kus on hiljuti ilmnenud, et asepeaminister Matteo Salvini erakonda Liiga rahastati otse Venemaalt. Prantsuse teeröövellikel ja sageli juudivastastel “kollavestidel” on endises kommunistlikus idas vähe ametikaaslasi.”

Päris lõpus saab oma osa ka Brexit – presidendid olevat küsinud selle kohta nagu “sugulased küsivad viisakalt dementsuse käes kannatava armastatud sugulase kohta”. Uskumatu, kuidas rahvusvaheliselt tunnustatud kolumnist kasutab väljendeid, mis sobiks Putini ja Kimi sõnavarasse.

Aga viimane lause on hea: “Olin lahkumas Euroopa dünaamilisest ja huvitavast osast ja suundumas selle omapärasesse, kuid pimedusega löödud äärealasse.” Lucas mõtles küll täiesti midagi muud, kuid tegelikult ongi Ida-Euroopa oma sirgeseljalisuses, alalhoidlikkuses ja ohutunnetuses dünaamiline paik, migratsioonist ja pseudoväärtustest üle ujutatud Lääne-Euroopa aga pimedusega löödud ääreala.

Allikas: BNS

Kommentaarid