Eesti abi Lõuna-Sudaanile – reaalne või südametunnistuse rahustamiseks

On üldteada tõde, et midagi maksab ette võtta vaid siis, kui sellest ka kasu on – tänases maailmas tegeldakse palju asendustegevusega, mis tegelikku kasu ei too.

Välisminister Eva-Maria Liimets ütles neljapäeval ÜRO Julgeolekunõukogus USA eesistumise kõrgetasemelisel avatud kohtumisel nälja ja konflikti teemal, et Eesti eraldas Lõuna-Sudaani humanitaarikriisi leevendamiseks 50 000 eurot, vahendab BNS.

“Elanikkonna tahtlik näljutamine sõjalise vahendina on raske sõjakuritegu,“ ütles oma Liimets. „Nii on see sätestatud ka Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi muudatuses ning ma kutsun kõiki riike üles seda ratifitseerima.“

Eraldi keskendus välisminister oma sõnavõtus halvenenud humanitaarolukorrale Lõuna-Sudaanis. „Sealsete inimeste toiduga kindlustatus on aegade halvimas seisus. Seetõttu vajavad nad rahvusvahelise kogukonna abi ning mul on hea meel, et ka Eesti otsustas teha Maailma Toiduprogrammile oma annetuse, et sealset olukorda leevendada,“ sõnas minister.

Kõigepealt Lõuna-Sudaanist, mis oli pikka aega 1956. aastal iseseisvunud Sudaan lõunapoolseim provints. 1972. aastal alustas mustanahaline Lõuna-Sudaan iseseisvussõda Hartumi araabia keskvalitsuse vastu, mis lõppes relvarahuga 2005. aastal ja iseseisvumisega 2011. aastal. 2013. aasta detsembris algas Lõuna-Sudaanis kodusõda, mis kestab sisuliselt siiani. See algas Lõuna-Sudaani presidendi Kiiri tõttu, kes kahtlustas asepresidenti Riek Machari ja tema lähikondlasi riigipöörde katses.

Kõige sellest nähtub, et sealne rahvas, nagu enamik aafriklasi, ei oska tegelikult vabaduse ja iseseisvusega midagi peale hakata, vaid kasutavad seda sõdimiseks – ja selliste genotsiidini minevate kodusõdade peapõhjuseks on Musta Mandri hõimusuhted. Kuni Aafrika ise neist jagu ei saa, ei muutu seal midagi.

Maailma toiduabi Aafrikale on samuti väga kahtlane – ÜRO allorganisatsioonid kujutavad endast tohutut bürokraatiaaparaati, kuhu kaob osa abirahadest; järgmisena võtavad kas eraldatud summadest või reaalsest abist oma osa Aafrika riikide kohalikud korrumpeerunud võimurid. Reaalsetel sündmustel põhinev film “Allatulistatud Black Hawk” näitab eredalt, kuidas sõjapealikud viljaabi üle võtavad – see pole pelgalt filmistsenaarium, vaid reaalsus.

Lisaks on igasugune toiduabi seotud tohutute kulutustega, alates toiduabi kohaletoimetamisest laevade, raudtee ja veoautodega kuni selle kaitsmise vajaduseni. Taani otsustas aastate eest oma ladudes seisvad viljavarud Aafrikale tasuta ära anda, kuid lõpuks selgus, et just nendel põhjustel läks “tasuta abi” riigile maksma lisasumma viljavarude väärtuses.

50 000 eurot on inimesele suur summa, aga riigi või maailma lõikes kübeke. Kui sellestki jõuab vaid kolmandik (kriitikute poolt välja käidud hoiatus, et kuni kaks kolmandikku läheb abist teel kaduma) abivajajateni, siis on tõesti tegu ainult asendustegevusega oma südametunnistuse rahustamiseks.

Uued Uudised leiavad, et Aafrikat tulebki toetada Aafrikas ja mitte lasta siia põgenikemassi. Samas aga peab kontrollima seda, kuidas Eesti abi ära kasutatakse ja leidma organisatsioonid, mis on oma tegevuses efektiivseimad. Praeguse valitsuse ja välisministri osas on suur kahtlus, et nad toetavadki suuresõnalisi, kuid samas sisutühje, vähese kasuteguriga ja seega suuresti asjatuid projekte.

Lisaks väljendas minister Liimets muret Etioopias toimuva üle. „Etioopia valitsus peab veelgi enam pingutama, et aidata Tigray regiooni elanikke, kus miljonid inimesed vajavad kiiresti toitu, vett, kaitset ja hädavajalikke teenuseid. Samuti on äärmiselt murettekitavad teated julmadest inimõiguste rikkumistest, mille selgitamiseks pean oluliseks viia läbi sõltumatu uurimine.“

Huvitav, kas minister ise saab aru, kui tühjad sõnad need on? Seda enam, et Tigrays sõda juhatav Etioopia peaminister Abiy Ahmed Ali sai 2019. aastal Nobeli rahupreemia.