Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Eestisse kolinud prantslanna: prantslased on vaimselt ja füüsiliselt murtud, valitsus eelistab immigrante ja kahjustab põliselanikke

-
04.07.2019
Põlengus hävinud Jumalaema kirik on Prantsusmaa allakäigu sümbol.
© AFP/Scanpix

Eestisse kolinud prantslanna Anne Villeneuve jutustab pikemalt sellest, kuidas Prantsusmaa on rumalalt aetud globalismipoliitikaga täiesti mandumas.

“Olen 53-aastane prantslane, tehniliste tekstide tõlkija, pärit keskklassi perekonnast. Minu abikaasa on Prantsuse maastikufotograaf, 54-aastane, pärit töölisperekonnast.

Meie mõlema pere moto on alati olnud järgmine: „Anna endast parim, ole aus, tee hoolega tööd.“ Kuid kõikidest pingutustest hoolimata oleme pidanud seisma Prantsusmaal silmitsi väga raske eluga, seda igas mõttes: igapäeva- ja tööelus, asjaajamises, ühiskondlikus elus, keskkonnaga seotud küsimustes.

Kuna me ei suutnud leida mingit lahendust ja elu Prantsusmaal muutus meie jaoks lausa ohtlikuks, otsustasime kolida teise riiki; vaiksesse, turvalisse normaalsesse riiki. Meie valik langes Eestile.

Alustuseks selgitan igapäevaelu puudutavaid probleeme Prantsusmaal ja seejärel toon välja mõned põhjused, mis on viinud niisuguse olukorrani.

Nuhtluseks on kõrge maksukoorem

Prantsusmaa suurim probleem on maksud. OECD maksukohustuste tabelis on Prantsusmaa esikohal. Kõrged maksud olid ka üheks ajendiks 17. novembril 2018 alguse saanud kollaste vestide liikumisele (protestiaktsioonid igal pühapäeval, mis kestavad siiani). Töövõtja maksab kolmandiku oma palgast maksudeks (sotsiaalkindlustusmaksud) ja tööandja maksab veel kaks kolmandikku juurde.

Ettevõtete maksukoormus on nii meeletu, et suurem osa neist on sunnitud mingi aja pärast tegevuse lõpetama. Seega on võimatu jõuda normaalse konkurentsi ja ekspordini. Ning produktiivne osa elanikkonnast, st ettevõtted, töötajad, füüsilisest isikust ettevõtjad maksavad kinni mitte-produktiivse elanikkonna elu, mis on kaugelt kõige arvukam – lapsed, pensionärid, töötud ja immigrandid.

Kõik riigimaksud kokku võivad moodustada kuni 80% füüsilisest isikust ettevõtja sissetulekust. Kuid hoolimata tohututest sotsiaalmaksudena tehtavatest panustest, puudub inimesel vastutasuna igasugune sotsiaalne kaitse. Haigeks jäämise korral võid oma ettevõttega hüvasti jätta. Ning kogu elu hoolega makse maksnud inimest ootab hiljem ees naeruväärselt madal vanaduspension.

Maksud kogutakse kokku erinevate organisatsioonide poolt, millest mitmed ei ole isegi mitte seaduslikud. Kõige hullem neist on URSSAF [eraorganisatsioonide võrgustik, mis tegeleb sotsiaalkindlustusmaksete kogumisega – tõlkija märkus], mida kardetakse paaniliselt, sest tegemist on kõikvõimsa organisatsiooniga: URSSAF nõuab sisse meeletult kõrgeid laest võetud summasid, mille tõttu on nii mõnigi ettevõtja jätnud oma elu (enesetapud, infarktid).

Näiteks meile esitati nõue tasuda 35 000 eurot tagasiulatuvalt kahe aasta eest, mil ettevõtte tulem oli negatiivne. Ja me teame veel paljusid teisi, kes on saanud samasuguse nõude. Mõned müüvad maksu tasumiseks maha kõik oma vara, lõpetavad tühjade kätega ja on sunnitud kuulutama välja pankroti. Kõige sagedamini sooritavad enesetapu just põllumehed ja väikeettevõtete omanikud…

Teenuste efektiivsus on olematu

On teada-tuntud tõsiasi, et Prantsusmaa haldussüsteem on üks maailma halvimaid. Efektiivselt ei tööta mitte ükski riigi teenus. Seda isegi mitte omaenda alluvate tarvis! Näiteks palgamakse tarkvara Louvois tõrgete tõttu ei ole kümned tuhanded sõjaväelased juba aastaid oma tasusid kätte saanud.

Administratiivne asjaajamine – ja seda on rohkesti – kujutab endast tõelist kadalippu. Riik üritab muuta asjaajamisega seotud toiminguid internetipõhiseks, kuid ei eralda selleks piisavalt rahalisi vahendeid ega inimressurssi. Macron ei teinud Eestit külastades mingeid järeldusi!

Toon vaid ühe näite: enne Prantsusmaalt lahkumist ja Eestisse tulemist esitasime taotluse oma auto registreerimistunnistuse saamiseks. Ootasime seda kaks kuud. Selle kahe kuu jooksul ei saanud me oma autot kasutada ja meie Prantsusmaalt lahkumise päev lükkus samuti kahe kuu võtta edasi. Ja meil läks veel hästi, sest mõned inimesed on pidanud ootama auto registreerimistunnistust pool aastat.

Veelgi enam, laiaulatuslike värbamiskampaaniate ja „positiivse diskrimineerimise” tõttu on nn mitmekesisuse esindajad igal pool meedias, administratsioonides, ettevõtetes, kauplustes, politseis, armees. Nad tunnetavad, et neid on palju ja näitavad seda ka väga meelsasti välja. Nad on avalikult vaenulikud ja agressiivsed ning pistavad su taotluse pahatahtlikult irvitades dokumendikuhjas kõige alumiseks.

Kulutused igapäevaelule on Prantsusmaal järgmine suur probleem. Arvestatav muutus saabus koos euroga 2001. aastal. Mõne aasta jooksul tõusis varem 1 franki maksnud asjade hind 1 euroni, seega kallines kõik umbes 6,55 korda. Elamiskulud Prantsusmaal on kaks või kolm korda kõrgemad kui Hispaanias või Saksamaal (tegime selle võrdluse isiklikult).

Eluase on äärmiselt kallis ja seda on väga keeruline leida. Isegi vanemad kui 50-aastased inimesed peavad esitama mitme aasta palgaväljavõtted, leidma kellegi endale käendajaks ja teenima vähemalt kolm korda rohkem konkreetse eluaseme üürisummast. Ja ikkagi ei pruugi sa osutuda valituks kümnete kandidaatide hulgast, kes ei karda võltsida dokumente, pakkuda suuremat maksesummat vms.

Eluasemetest on puudus, sest Prantsusmaale voolab kokku nn kliente kogu maailmast. Neil inimestel on õigus riigiabile, mida meie mitte iial ei saa. Eluasemele tehtavad kulutused moodustavad praegu Prantsusmaal inimeste eelarvest suurima osa.

Kõik on kallis, kuid odavnemise nimel ei võeta midagi ette

Ka toit on kallis ja selle kvaliteet aina langeb. Hea toit on väga kallis ja seda on keeruline leida. 50 aastat tagasi moodustas just toit prantslaste eelarvest suurima osa. Tegemist oli alustoega, jõu, tervise, rõõmu ja jagamise allikaga. Pole vist vaja mainida, et see kõik on nüüdseks kadunud.

Olin šokeeritud, kui nägin ühe veinikaupmehe lapsi joomas Coca-Colat ja söömas mikrolaineahjus soojendatud burgereid. Olen kurvastusega märganud ka seda, et varem Prantsusmaa hea maine eest hoolitsenud põllumehed käivad nüüd toitu ostmas supermarketites, kust nad ostavad kõige kohutavamaid tööstustooteid. Linnades, kus elab suurem osa elanikkonnast, ei tunne lapsed puu- ja juurvilju ning arvavad, et piim on samasugune tööstuslikult toodetud jook nagu Coca-Cola.

Transpordikulud Prantsusmaal on samuti tohutud, seda eriti siis, kui ei elata linnas. Kuna maapiirkondades puudub ühistransport, tuleb liigelda autoga. Kuid kütusehindade tõttu on see väga kallis.

Veelgi hullem: Prantsuse valitsused julgustasid inimesi ostma diiselautosid. Seega sõidab 70% eraautodest diislikütusega. Ent nüüd on valitsus otsustanud lõpuks, et diisel saastab liialt keskkonda ja peab liiklusest kaduma. Selleks tõstetakse diislikütuse makse ja tahetakse, et prantslased soetaksid endale elektriautod.

Samal ajal suletakse tuumaelektrijaamu ega tunta mingit muret selliste autode töötamise ja autonoomiaga seotud probleemide pärast maapiirkondades. Autodele esitatavad tehnilised nõuded muutuvad samuti üha rangemaks ja karistused rikkumiste korral karmimaks: tehniliste probleemide ilmnemisel tuleb auto parandada 24 tunni jooksul, vastasel korral ootab ees trahv.

See kõik ei olekski nii suur probleem, kui prantslased teeniksid hästi. Kuid tõsiasi on, et Prantsusmaal on mediaansissetulek umbes 1759 eurot kuus.

Elektritootmine ja kliimalepe

Loomulikult on ka vesi ja elekter muutunud väga kalliks. Varasemalt haldasid veevärki kohalikud omavalitsused, ent nüüd on see läinud üle hargmaiste eraettevõtete nagu Vinci kätte. Hinnad on tõusnud lakke. Mis puutub elektrisse, siis otsustas Prantsusmaa 1960. aastatel tuumaelektrijaamade kasuks, et „säilitada sõltumatus energia osas”. Kõik kodud, ettevõtted, jne on varustatud elektriseadmetega valguse ja sooja saamiseks.

2000. aastatest alates on aga hinnad järsult tõusnud: tuumaelektrijaamad vananevad (ainult 40 aastat eeldatavat eluiga!), uraani on üha keerulisem varuda (endistest koloniaalriikidest), jäätmete käitlemine maksab meeletult ja vanade tuumajaamade demonteerimine on niivõrd keeruline, et see on peaaegu võimatu. Uute tulevikutuumajaamade projekteerimised on kas ebaõnnestunud või kujunenud rahaliselt ebanormaalselt kalliks (ITER – rahvusvaheline tuumaenergia suurprojekt, EPR Flammanville’is ja Soomes).

Ja nüüd on siis veel üks uus kokkulepe – globaalne soojenemine „sunnib“ Prantsusmaad rakendama nii kiiresti kui võimalik nn ökoloogilist üleminekuperioodi! Ja nagu ikka saab seda teha ainult uute, veelgi kõrgemate maksude abil. Vaadake transpordisektsiooni. Veel üks põhjus kollaste vestide liikumisele, sest inimesed jäävad ühe vaesemaks, ehkki nad töötavad või on kogu oma elu töötanud ning saavad nüüd tillukest vanaduspensioni.

Prantslaste tervis halveneb… ja meditsiiniabi samuti

Viimase 30 aasta jooksul on Prantsusmaal ilmselt kõige enam käinud alla tervishoiusektor. Järjestikuste valitsuste majanduspoliitiliste otsuste tagajärjel on suletud haiglaid ja sünnitushaiglaid ning kõik on koondunud linnadesse. Maapiirkonnad on täielikult mahajäetud. Arstide arv rahvaarvu suhtes ei ole piisav (kuna arstiõppe tudengite arvu piiratakse kunstlikult), mis omakorda on ettekäändeks välismaiste arstide (peamiselt prantsuskeelsetest Aafrika riikidest) sissetoomisele, kes küsivad palju vähem palka.

Spetsialisti (oftamoloog, günekoloog jt) juurde aja saamiseks tuleb varuda 6 kuud kannatust. Kõik tervishoiuteenused on viimseni ülekoormatud, seda suuresti välismaalastele osutatava tasuta arstiabi tõttu (AME – aide médicale d’état, riigipoolne arstiabi) ja nn humanitaarorganisatsioonide tõttu, kes toovad Prantsusmaale ravile inimesi kolmandast maailmast. Neil inimestel on alati eelisõigus.

Haiglates on nappus ka õdedest (õdede ja sanitaride hulgas on samuti palju aafriklasi), kes on ületöötanud. Kuid kõige hullem lugu on erakorralise meditsiiniga: need osakonnad on haiglates püsivalt ülekoormatud. Põhjuseks on see, et erakorraline meditsiiniabi on tasuta ja kogu kolmanda maailma rahvastik jookseb oma erinevate terviseprobleemidega Prantsusmaale. Nad tulevad tervete hõimude kaupa ja nõuavad, et neid otsekohe ravitaks. Õed ja arstid puutuvad igapäevaselt kokku solvangute ning rünnakutega.

Niisuguse olukorra tõttu sureb paraku nii mõnigi inimene, kes tegelikult kiirabi vajaks. Mõnedes haiglates (näiteks Marseilles’s) on erakorralise meditsiini vastuvõtulaua juures kohal relvastatud ja koertega valvurid. Kirsiks tordil: kui inimene satub haiglasse, võib ta sealt saada mõne nakkushaiguse (vahel ka fataalse) või mõne eksootilise, hiljuti riiki imporditud haiguse…

Prantslased ei saa üldiselt kiidelda hea tervisega; palju esineb vähki, autismi, sünniga kaasnevaid defekte, depressiooni (Prantsusmaa on psühhotroopsete ravimite tarvitamise poolest maailmas esirinnas).

Omandiõigusest on saanud igaüheõigus

Omandiõigust kui sellist Prantsusmaal enam ei eksisteeri. Pidevalt toimub majade skvottimine, ja seda nn humanitaarorganisatsioonide abiga. Tegelikult on tegemist vasakäärmuslike ühendustega, kes sokutavad illegaalseid immigrante tühjatele elamispindadele.

Kui inimene on näiteks pikalt haiglas või mitmeid nädalaid järjest välismaal või sõidab lihtsalt nädalavahetuseks ära, siis võib juhtuda, et naastes on tema kodu okupeeritud ning selle tagasi saamine on pea lootusetu ettevõtmine. Seadus lausa ütleb, et kui illegaalne okupeerija on viibinud pinnal pikemalt kui 48 tundi (selle tõendamiseks piisab näiteks kasvõi ainult pitsatellimuse kviitungist), siis ei ole politseil õigust väljatõstmist algatada.

Omanik peab minema kohtusse, andma sisse kaebuse ja esitama kõik võimalikud kinnitused, mis tõendavad omandiõigust (sageli on need dokumendid jäänud skvotterite valduses olevasse majja). Seejärel tuleb palgata jurist, kes protseduuriga tegelema hakkab. Kohtude tegevuskorra kohaselt võib istung toimuda alles mitme nädala pärast. Nii või teisiti, 1. novembri ja 31. märtsi vahelisel ajal on kellegi väljatõstmine nagunii võimatu (talvine periood, mil väljatõstmisi ei tehta).

Mis puutub haridusse, siis on koolide tase viimase kümnendi jooksul tohutult langenud. Põhjuseks on 1968. aastal juurutama hakatud sallivuse ideoloogia. Parimate tulemuste poole püüdlemine on nüüd diskrimineerimine. Latti on kõiges madalamale lastud ja lapsed oskavad vaevu lugeda, kirjutada ning end väljendada.

Migrandid võtavad ühiskonna üle

Hariduse riiklik rahastamine on järjest enam suunatud nn prioriteetsesse hariduspiirkondadesse, mis ei ole midagi muud, kui immigrantidega äärelinnad. Maapiirkondades, kus elavad põlisprantslased, pannakse koole kinni ja olemasolevatele eraldatakse üha vähem raha.

Tegelikult kasutatakse kooli väga laialdaselt ka globalistliku eliidi poolt ihaldatud nn uue, progressiivse inimese kujundamiseks. Olulised ei ole mitte teadmised, vaid oluline on uskuda – uskuda uude ideoloogiasse. Tulevikuinimene peab olema segu erinevates rassidest, ilma kultuurita, ilma päritoluta, kergesti manipuleeritav ja kontrollitav: üks inimkond, üks maailm, üks valitsus. See projekt edeneb Prantsusmaal väga ladusalt.

Ebakindlus ja vägivald on muutunud igapäeva osaks: sissetungimised, vägistamised, vargused, verbaalne ja füüsiline agressioon, narkootikumid, prostitutsioon, raha väljapressimine, terrorirünnakud, ja seda kõike isegi kõige kaugemates maakohtades. Igal pool on näha džellabaid kandvaid mehi ja looritatud naisi. Bistroode asemele on ilmunud kebabid ja vesipiibubaarid.

Üle kogu Prantsusmaa ehitatakse mošeesid ja koraanikoole, samal ajal kui paljud kohalikud omavalitsused on keelanud suure moslemielanikkonna pärast jõulukaunistused ja jõulustseenid. Moslemid esitavad kaebusi apteeke tähistavate roheliste ristide vastu, kuna see olevat neile solvav. Tänaval rünnatakse naisi, kuna nad kannavad kleiti või lühikesi pükse („räpane” riietus).

Inimesi rünnatakse, kuna nad ramadaani ajal söövad (isegi juhul, kui nad ei ole moslemid). Islamiusulised veristavad kümnete tuhandete kaupa lambaid oma korterites või tänaval, pööramata tähelepanu hügieenile, aga võimud ei keela midagi. Kolmekümne viimase aasta jooksul on Prantsusmaal pandud iga päev põlema tosinkond autot, enamasti äärelinnades, mida nimetatakse „tundlikeks piirkondadeks” (mis tähendab, et seal elavad immigrandid). Tuletõrjujaid rünnatakse pidevalt, samuti politseinikke, kes neisse linnaosadesse enam kohale ei lähegi.

Seadusi justkui enam ei eksisteeri

Narkootikumid ja varastatud asjad on nende (väga kõrge) sissetuleku allikateks, aga MITTE MIDAGI ei võeta ette. Kui Prantsuse valitsus legaliseerib vasakpoolsete survel kanepi, siis tähendab see sõda diileritega. Ainult sel põhjusel ei olegi Prantsusmaa veel kanepit seadustanud. Loendamatud kriminaalid (enamikus välismaalased) naudivad politsei, kohtusüsteemi, poliitikute ja „humanitaarorganisatsioonide” poolset täielikku minnalaskmist.

Juhul kui rünnaku alla sattunud inimene end kaitseb, esitatakse talle süüdistus ja mõistetakse vägivaldse käitumise eest süüdi. Terroristid aga ei kuulu väljasaatmisele (Euroopa Inimõiguste Kohtu kohaselt) ja nad elavad määramatu ajani meie kulul. Noored valged on paljudes koolides vähemuses ja kannatavad mitte-eurooplaste ahistamise all. Õpetajad kaitsevad alati „mitmekesisuse” esindajaid ja karistavad valgeid, kes jäävad pidevalt kõiges süüdi. Ainus võimalus on vahetada kooli, seega leidub nüüd koole, kus ei õpi ainsatki valget last. Seda nimekirja võiks jätkata lõpmatuseni.

Väljendusvabadust ei eksisteeri Prantsusmaal juba pikka aega. Tsenseerimine muutub üha hullemaks ja ajakirjanduses, koolides, tööl, igal pool valitseb propaganda. Meediat rahastavad suured grupid (pangad, relvatööstus, suured ehitusettevõtted) ning riik (toetused). Eraviisiliselt propaganda suunas tehtav kriitik tambitakse maapõhja.

Näiteks: Prantsusmaal ei eksisteeri rasse. Olemas on vaid üks inimrass. Juhul kui keegi julgeb väita vastupidist (ja ta juhtub olema valge), siis mõistetakse ta „rassilise viha õhutamise” eest vangi. Rasse küll ei eksisteeri, kuid antirassismist ja antisemitismist jutlustatakse iga päev igal pool.

Mis siis juhtus?

Prantsusmaa on eksistentsialistliku kriisi – majandusliku ja ühiskondliku, poliitilise, demokraatliku, tsivilisatsioonilise – lõpufaasis. Prantsusmaa on kunstlik moodustis, mis on verega kokku liidetud, mis koosneb mitmest erinevast maast ja mis on sunnitud elama ühise tsentraliseeritud süsteemi all. Tekkinud kriisi põhjused ulatuvad väga kaugele ja puudutavad Prantsusmaa kõige sügavamaid juuri, seega läheks selle kõige selgitamine siin liiga pikale. Kuid probleemi võib võtta kokku kahe sõnaga: statism [usk valitsuse ülimusse – toim.] ja sotsialism.

Riiki juhtival ebaseaduslikul eliidil on kinnismõtteline hirm rahva ees, kes peaks demokraatlikus riigis olema suverään. Eriti kardetakse ja kiusatakse taga neid, keda ei ole nii lihtne voolida ühtseks massiks: leidlikke inimesi, geeniusi. Survestamine on reegel ja kui inimene hakkab vastu, alustatakse repressioonidega.

Ajaloost võib tuua hulgaliselt survestamise erinevaid näiteid, kuid tänapäeval on lugu teine: põliselanikud muutuvad omaenda maal soovimatuks ja seda teise rahvastiku heaolu tagamiseks. Rahvastiku väljavahetamine on ÜRO testament (replacement migration ehk asendusränne) ja see puudutab kogu Euroopat, Venemaad, Põhja-Ameerikat, Jaapanit ja Koread.

Ühelt poolt organiseeritakse miljonite inimeste saabumist kolmandast maailmast, teiselt poolt rakendatakse kõikjal (koolides, tööl, kogukondades, toetuste ja erinevate grantide abil) nn positiivset diskrimineerimist, mis eelistab immigrante ja kahjustab põliselanikke.

Hävitatud on kõik, mis kunagi tegi Prantsusmaast vägeva riigi. Hävitatud on kõik, mis kunagi tähendas inimeste jaoks normaalset elu. Hävitatud on kõik, mis tegi prantslastest targad, leidlikud, haritud ja kultuursed inimesed. Prantslased on vaimselt ja füüsiliselt murtud. Prantsuse riik on paraku surnud.”