02.04.2020
Ungari peaminister Viktor Orban.
Vastuolud Euroopa Liidu vanemate ja uute liikmesriikide vahel tunduvad olevat jätkuvalt suured ja need näitavad süvenemise tundemärke.
Mitu Euroopa Liidu liikmesriiki, nende seas Saksamaa ja Prantsusmaa, hoiatasid kolmapäeval, et koroonaviirusega seoses võetud erimeetmed ei tohi rikkuda põhiõigusi, pärast seda kui Ungari liider Viktor Orbán sai endale ulatuslikud erivolitused.
Kuigi avalduse teinud 13 liikmesriiki ei nimetanud Orbánit ega Ungarit otsesõnu, oli nende kriitika selgelt suunatud riigi peaministri uute laiade volituste pihta, vahendab BNS.
Avaldusele andsid allkirja ka Belgia, Taani, Soome, Kreeka, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Holland, Portugal, Hispaania ja Roosi. Dokumenti ei toetanud ükski Ida-Euroopa riik.
Sellise vastuolu taga on erinevad arusaamad ühiskonna toimimisest: kui Ida-Euroopas usutakse rohkem riigi ja ühiskonna õigust teha üksikisiku-üleseid otsuseid, siis Lääne-Euroopas on isikuvabadused sel määral esiplaanile tõstetud, et vähegi karmimaid riigi samme peetakse demokraatiast taganemiseks.
Demokraatia kaitsmisega aga on Lääne-Euroopas mindud pendli vastasseisu: nimelt on seal kehtestatud teatud liberaalsed vabadused ja nende tagamiseks on omakorda kehtestatud väga antidemokraatlikud survemeetodid. Hea näide on nn vihakõneseadused: selleks, et kaitsta inimesi solvamise eest, on kehtestatud nii karmid karistused, et need on hakanud sõnavabadust piirama.
Täielik erinevus on Euroopa ida- ja lääneosa mõttelaadis. Mõned näited väliseestlaste vahendatuna: kui idaeurooplased ei lubaks mingil juhul tagasi Islamiriigi poolel sõdinud pühasõdalasi, siis lääneeurooplaste mõttelaad ütleb, et neile tuleb anda uus võimalus hakata ausaks Lääne ühiskonna kodanikuks.
Jõukad lääneeurooplased leiavad, et migrante peab vastu võtma ja enda jõukuse kõrvalt neile uue elu alustamist lubama, idaeurooplased aga leiavad, et nende ühiskonnad on liiga vaesed, et seda jõukust veel teistega jagada – seda enam, et migrante Lääne-Euroopas lausa poputatakse, mis uutes liikmesriikides tekitab vaid viha, sest endilgi on puudus majas.
Sama on ka terrorismi puhul – lääneeurooplased küll tunnistavad, et migratsioon toob kaasa terroristide liikumise ja uued kallaletungid, samuti kuritegevuse hoogustumise, kuid leiavad, et ega nende tõttu tohi tegelikke abivajajaid ukse taha jätta, isegi kui nendega tulevad pahalased.
Tunduvalt turvalisemate ühiskondadega Ida-Euroopa tahab piirata kogu migratsiooni ainult vajaduspõhisusele või üldsegi lõpetada, et säilitada endale rahulik ja turvaline elu.
Selliseid erinevusi Ida- ja Lääne-Euroopa vahel on tohutult. Mis aga puutub Ungari kriisimeetmetesse, siis Orbani puhul näevad saatusekaaslased pigem vajadust kui mingit pahatahtlikkust.
See ehk ongi kõige olulisem erinevus pandeemia ajal – idaeurooplased on nõus piirangutega ehk nende arvates tuleb kõigepealt teha lõpp haiguse levikule, ja siis naasta demokraatia juurde, kui see mingil moel kitsendatud on.
Lääne-Euroopa aga tundub arvavat, et olgu olukord kui hull tahes, demokraatlikke õigusi piirata ei tohi ja pigem surrakse, kui neid õigusi rikutakse. See väljendub ka Ungari hukkamõistmises, mis muuseas on ka anonüümne ehk riigile otseselt ei vihjata.
Ungarist on Lääne-Euroopas tehtud Dracula võrdkuju, mis sai tegelikult alguse sellest, et 2015. aastal esimesena rändekriisi oma nahal tunda saanud madjarid (nende maalt läks läbi esimene laine) otsustas piirid sulgeda ja migrante mitte vastu võtta.
Lääne-Euroopa näeb, et Ungari saavutas sellega turvalisuse, mis neil endil on kadunud, ning maksab selle eest sellele riigile igati kätte. Pealegi pole seal võimul mitte liberaalid, vaid konservatiivid ja tegu on teise maailmavaate vastase sõjaga.
Ungaris on nähtav ka nn Reformierakonna efekt – võimust eemale jäänud liberaalid kasutavad ära praktiliselt kõike, et rahva toetuse pälvinud Viktor Orbani valitsust kogu maailma silmis mustata.