Euroopa ei suuda Trumpi Ameerikat kuidagi mõjutada, ta saab vaid oodata ja pealt vaadata

Politico vahendab Ameerika Ühendriikide ettevõtlusinstituudi teaduri Dalibor Rohaci analüüsi sellest, mis toimub Euroopa Liidu ja Trumpi juhitava Ameerika suhetes.

“Endine USA riigisekretär Madeleine Albright nimetas Ameerikat “hädavajalikuks rahvuseks”. Donald Trumpi jõudmisega Valgesse Majja on eurooplased teravalt aru saanud, kui tõsi see on. Kahjuks on nad viimastel aastatel teinud väga vähe, et valmistuda selliseks maailmaks, kus Ameerika ei suuda või ei taha seda rolli mängida.

Kui Süüria diktaator kasutas 2013. aastal oma elanikkonna vastu keemilisi relvi, uskus Euroopa, et USA peaks tegutsema – kuid USA president Barack Obama ei soovinud seda teha. Täna istub Euroopa Liit taas käed rüpes, oodates praeguselt USA presidendilt Donald Trumpilt, mida too võtab ette kontinentidevahelise kaubandussõja lõpetamiseks. Ja neid diplomaate on vähe, kes osanuks hinnata, mida toob kaasa Trumpi otsus loobuda tuumaleppest Iraaniga ja taaskehtestada sanktsioonid, mille kaotamist pidas EL oma välispoliitiliseks võiduks.

EL-i sõltuvus Washingtonist on eriti ilmne idapoliitikas. Kui USA administratsioon paneb kahtluse alla oma liidriosaluse NATO turvalisuse tagamises, satuvad kümned Euroopa väikeriigid paanikasse. Mida aga teevad eurooplased oma sõltuvuse vähendamiseks USA-st? Kahjuks mitte eriti palju.

ELi välis- ja julgeolekupoliitika ühine nimetaja on nõrk. Liidu diplomaatilisel juhatajal Federika Mogherinil puudub nii poliitiline mandaat kui ka isiklik mõju, mida tema roll nõuab. Euroopa välisteenistus ei paku mingeid konkreetseid tegevusi ega teenuseid.

Euroopa Liidu kokkulepe Türgiga pagulaste Euroopa Liidust eemal hoidmiseks on rajatud suhteliselt nõrkadele alustele, ennekõike rahale, ja Ankara võib sellega oma kasuks mängida. Venemaa-vastaste sanktsioonide suhtes on konsensus habras, EL-i ametnikud on Moskva võimukoridoridega tihedalt seotud ja majanduslik-korporatiivne surve sanktsioonide lõpetamiseks on tohutu.

Kaitsevaldkonnas on tehtud teatavaid edusamme. Nii kaitsealane struktureeritud koostöö (PESCO) kui ka tagasihoidliku suurusega Euroopa kaitsefond on sammud õiges suunas, kuid kaitsealaste eelarvete tohutu erinevuse puhul liikmesriikides ning poliitilise juhtimise ja ühtse nägemuseta pole sellest suurt abi.

Peale Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni on teised riigijuhid tundnud vähe huvi EL-i ettevalmistamise vastu ajastu väljakutseteks, mis olid siiani USA-le usaldatud, kuid kes seda praegusel moel jätkata ei taha. Samuti ei ole nad olnud edukad partnerluse edendamisel Trumpiga.

Suurbritannia on EL-ist lahkumas ja pärast Brexiti ümber peetavaid tõsiseid lahinguid lahkumisjärgsete suhete üle, on britid kibestunud ja koostöö EL-iga ei jää ilmselt enam eriti toimivaks. Saksa kantsler Angela Merkel on viimasel aastal oma valimispoliitikaga piiranud riigi välispoliitilisi võimalusi. On ebatõenäoline, et Saksamaa annaks ELi-le mingisugusegi tõuke, mida liit vajab, et jääda tõeliseks ülemaailmseks tegijaks. Merkeli käitumine tema hiljutise Valge Maja külastuse aegu kinnitab seda, et tema valitsus ei ole võimeline välja astuma maailma muutma asunud jõudude vastu, samuti on Saksamaa relvajõud peaaegu olematud.

Et olla õiglane, peab tunnistama — “Ameerika kõigepealt” on olukorra rangete tehingute maailmas muutunud EL-i jaoks keerulisemaks kui Trumpi administratsioonile. Isegi Macroni külaskäik Washingtoni ei too tõenäoliselt kaasa olulisi muutusi, välja arvatud teataval määral tõhustunud koostöö terrorismivastases võitluses või Süürias.

Samuti ei pruugi prantslased suuta ümber kujundada EL-i välispoliitilist suhtumist oma kuvandi järgi ilma ülejäänud 26 riigi aktiivse osavõtuta, kelle jaoks peaks mandri ülemaailmne roll kõige suurem huvi olema.

Kui maailma “hädavajalik rahvas” läheb oma praegusest rollist pensionile, ei suuda Euroopa enam oma rolli täita, selle mängimiseks vajalik poliitiline sidusus puudub. Samuti puudub valmisolek eraldada kaitsele rohkem ressursse — eelkõige kontinendi majanduslikult tugevamal riigil Saksamaal. Samuti ei ole EL-il majanduslikku dünaamikat, mis on vajalikud ülemaailmse juhtimise toetamiseks sellistes valdkondades nagu kaubanduspoliitika või uued tehnoloogiad.

Põhimõtteliselt ei ole nende suundumuste tagasipööramiseks liiga hilja. EL on maailma suurim majandus ja seda peetakse paljude maailma maade seas endiselt tsivilisatsioonimudeliks. Kui Trumpi sammud on Euroopa juhtide jaoks äratus, on ta teinud Vana Maailma jaoks väga palju ära.”