03.07.2019
Ursula von der Leyenit peetakse ka migrandi-, gei- ja Vene-lembeliseks.
Eile leiti lõpuks kompromisskandidaadid Euroopa Liidu kõrgetele ametikohtadele. Euroopa Komisjoni presidendiks saab ootamatult sakslane Ursula von der Leyen ja Euroopa Ülemkogu presidendiks Belgia peaminister Charles Michel.
Mõlemad toetavad Euroopa integreerumist ja on vaieldamatult suveräänsete riikide liidu vastu. Juba 2011. aastal kinnitas von der Leyen, et on föderaalse Euroopa pooldaja, samuti on ta karm Brexiti vastane.
Saksamaa kaitseminister ja Bundeswehri juht Ursula von der Leyen on küll nime poolest konservatiiv (kuulub Angela Merkeli kristlike demokraatide CDU ridadesse), kuid millegi konservatiivse leidmine tema vaadetest või tegevusest on üsna keeruline.
Aastatel 2009-2013 toetas von der Leyen Saksamaa sotsiaalministrina homoabielude seadustamist ja nn võrdõiguslikkuse nimel kvootide kehtestamist. 2017. aastal hääletaski ta oma partei enamusele oponeerides homoabielude seadustamise poolt Saksamaal.
Von der Leyen on ka tubli immigratsiooni pooldaja. Aastaid tegeles ta lobitööga immigratsioonikvootide vähendamise nimel ja õigustas üha suurenevat immigratsiooni sellega, et Saksamaa vajab kvalifitseeritud spetsialiste ning sotsiaalsüsteemi ülalpidamiseks uusi töökäsi.
Lisaks on ta korduvalt kritiseerinud Ungari peaminister Victor Orbani karmi immigratsioonipoliitikat ja 2015. aasta Saksamaa poolt esile kutsutud immigratsioonkriisi ajal leidis ta, et Orbani ei tegutsenud sugugi kooskõlas „euroopalike väärtustega“, kui kasutas Ungari-Serbia piiril märatsevate migrandimasside vastu veekahureid ja pisargaasi.
Veendunud euroföderalistina pooldab ta Euroopa armee loomist ja ühist kaitsekoostööd ning kaitsekulutuste suurendamist. „Euroopa armee on pikaajaline eesmärk ja see ei ole mõeldud alternatiivina NATO-le. Minu jaoks on tegemist ühe ja sama mündi kahe küljega. Oluline on, et eurooplased moodustavad NATO sees tugeva samba, mitte ainult NATO usaldusväärsuse toetamiseks, vaid ka Euroopa hääle tugevamaks muutmiseks,“ on von der Leyen öelnud.
Samas tundub von der Leyen olevat üsna sõbralikult meelestatud Venemaa suhtes. Näiteks toetas ta 2015. aastal Müncheni kaitsekonverentsil Saksamaa keeldumist saata Ukrainale relvi. Ta rõhutas, et Euroopa peab jääma Ukraina küsimuses ühisele seisukohale ja et Venemaaga on kindlasti võimalik pidada edukalt läbirääkimisi. Relvade müümine Ukrainale pidavat provotseerima Venemaad.
Sisepoliitikas on von der Leyenit saatnud mitmed skandaalid. Ta sai tuntuks internetitsensuuri pooldajana, tema doktoritöö oli plagiaadikahtlustusega uurimise all ja ka tema töö kaitseministrina ei ole kuigi kõrgelt hinnatud. Von der Leyeni nimetamist Euroopa Komisjoni presidendiks on Saksamaal teravalt kritiseeritud ja Angela Merkel oli ainuke EL-i riigipea, kes von der Leyeni ametisse valimise poolt ei hääletanud (jäi erapooletuks).
Põhjuseks osaliselt ka see, et Saksamaa valitsuses puudus von der Leyeni osas konsensus ja SPD (sotsid) liikme ning endise Euroopa Parlamendi presidendi Martin Schulzi sõnul on von der Leyen Saksamaa valitsuse kõige nõrgem minister.
„Von der Leyen on meie nõrgim minister. Aga Euroopa Komisjoni ametikoha saamiseks sellest ilmselgelt piisab,“ twitterdas ta teisipäeva õhtul. Saksamaa endine kaitseminister Rupert Scholzi sõnul on von der Leyen saanud väga halvasti hakkama ka Bundeswehri juhtimisega ja Saksa armee olevat tema sõnul katastroofilises seisukorras. Die Welt kirjutab samuti irooniliselt, et von der Leyeni nimetamine EK presidendiks on ilmselt suureks kergenduseks Bundeswehrile.
Nii või teisiti, Euroopa Liidu jaoks tähendab euroföderalistist president praeguse suuna jätkumist, mis aga ühtlasi teravdab veelgi konflikte liidu sees ning suveräänsete riikide liidu pooldajate opositsiooni tugevnemist.
Allikad: DW, Die Welt, Politico, Der Spiegel
Refereeris Triin van Doorslaer
Saksa kaitseministri Ursula von der Leyeni esitamine Euroopa Komisjoni presidendi kandidaadiks põhjustab pingeid kantsler Angela Merkeli hapras koalitsioonivalitsuses.
Kuigi Brüsselis sündinud veteranpoliitik sai 28 liikmesriigi liidri toetuse, siis koduriigis tema nimetamist Jean-Claude Junckeri mantlipärijaks kritiseeritakse.
Vahetult pärast von der Leyeni nimetamist kandidaadiks mõistis selle hukka Merkeli koalitsioonipartner Sotsiaaldemokraatlik Partei (SPD). SPD kolm ajutist juhti märkisid, et von der Leyen “ei kandideerinud EL-i valimistel ja pole seega veenev”.
Tema Euroopa Komisjoni presidendiks määramine teeks absurdse naeruväärsuse katsest Euroopa Liitu demokratiseerida, leidsid nad. Ka Merkeli Baierimaa liitlase CSU juht Markus Söder taunis otsust.
Söder ütles, et kandidaadiks oleks pidanud saama tema parteikaaslane Manfred Weber, kes oli europarlamendi valimised võitnud Euroopa Rahvapartei (EPP) esinumber. Weberi tõrjus võistlusest Prantsuse president Emmanuel Macron, kelle hinnangul pole tal piisavalt kogemust juhtivatel ametikohtadel.
“See jätab suhu kibeda maitse, et demokraatia kaotas ja tagatoa sobingud võitsid,” ütles Söder uudisteagentuurile DPA.
Saksa päevaleht Bild kirjutas kommentaaris EL-i tippametide jagamisele, et väljakäidud sobing on “õõvastavalt lühinägelik” ja annab tuge ideele, et “lõpuks teevad bossid oma asja” ja tõrjuvad rahva häält.
Bild ärgitas Euroopa Parlamenti, mis peab nende ametisse määramise kinnitama, ettepanekut tagasi lükkama. “Kui Euroopa Parlamendil on kübetki eneseväärikust, ütleb ta ei. Põhimõttest. Väärikusest,” kirjutas leht.
Von der Leyen käidi välja kompromisskandidaadina Frans Timmermansi asemel ja ta sai Itaalia ning Visegradi bloki toetuse.
Von der Leyen on Merkeli valitsuses juhtinud mitut ministeeriumit ja varem on teda hüütud Merkeli kroonprintsessiks. Praegu on ta kodumaal aga populaarsust kaotanud ja pühapäevase arvamusküsitluse järgi oli teine kõige väiksema toetusega minister. Eriti on kritiseeritud tema tööd kaitseministrina.
Isegi Merkeli CDU-s kritiseeriti tema nomineerimist. Partei konservatiivsem tiib teatas, et “nii edutule ministrile” sellise ametikõrgenduse andmine “on järjekordne märk kantsleri nurjunud välispoliitikast”.
Spiegel Online kirjeldas von der Leyeni nominatsiooni kui “pagemist tippu”, kuid märkis, et pahameeletorm ei osutu ilmselt tõeliseks. “Viha on õigustatud, aga ka naiivne. Kui põhimõtted oleks võitnud, poleks meil täna ühtegi nominatsiooni. Ja Ursula von der Leyen on kahtlemata kogenud, elegantne ja eelkõige euroopameelne kandidaat.”