15.09.2020
Migrandid Hispaania enklaavi Melilla piiritaral. Peab olema ülisalliv, et sellist migratsiooni normaalsuseks pidada.
Migratsiooniteema ei kao Euroopas endiselt kuskile, kuid vaatamata meedias hiljuti levitatud uudistele, nagu sooviks kogu Saksamaa 13 000 tooliga Bundestagi ees Moria migrante oma kodumaale, muutub eurooplaste suhtumine rändlejatesse üha negatiivsemaks.
ERR-i “Välisilmas” räägitud momentidest on olulisem ehk see, et migrantidesse suhtutakse 2015. aastaga võrreldes palju halvemini, kohati ükskõikselt ja isegi jõhkralt, seda eriti piiririikides. Iseasi, kas saab pidada jõhkruseks nende piiridelt tagasi ajamist, kellele pole lihtsalt kohta pakkuda.
“Euroopa laevad tihtipeale enam ei üritagi merehätta sattunud põgenikke päästa,” vahendab “Välisilm”. Aga kas peaks? On ju teada, et inimkaubitsejad panevad laevad sundseisu – merele saadetakse ülerahvastatud ja merekõlbmatud paadid, mis ongi määratud hätta sattuma, ja sellega sunnitakse laevad, kelle tegelik eesmärk on kauba- või muu reis, tegelema põgenikega, abistama neid, viima turvalisse sadamasse, kusjuures oma ülesanne (ja seega majanduslik eesmärk ning rahaline teenistus) vajub tahaplaanile.
Suurim probleem ongi see, et kogu Euroopa on sunnitud migrantidega tegelema ja nende peale tohutud summad raiskama, kuid kasu neist eriti pole, vaid nad toovad hoopis enda probleemid kaasa – varem või hiljem kaob ka kõige külalislahkemate eurooplaste kannatus ja abistamistahe. (Kreeka saarte elanikud protestivad põgenikelaagrite vastu: tahame oma saari ja oma elu tagasi)
“Me hoolitsesime nende eest ja andsime neile, mida iganes suutsime. Isegi praegu, kui vaja, aitame neid jälle, kuid kahjuks nad ei austa meie külalislahkust. Nende arust on neil ainult õigused ja mitte kohustusi ja valitsus nõuab meilt ainult kohustusi, aga õigusi meil ei ole,” vahendab ERR Kreeka Lesbose saare Moria vallavolikogu esimeest Ioannis Mastrogiannist.
Just Lesbose saarelt tulevad uudised sellest, kuidas migrandid põletavad oliivisalusid ja roojavad õigeusu kirikutesse – see on ülim lugupidamatus ja lausa vaen nende vastu, kes migrante varem tervitasid. (Migrandid vastavad Lesbose saarlaste külalislahkusele nende pühakodade hävitamisega)
Liberaalne Euroopa on loonud olukorra, kus migrante lihtsalt päästetakse ja võetakse oma kostile, neilt midagi vastu nõudmata ja neid ka kuritegude korral kaitstes. Nii kujundatakse migrantidest kohalike sotsiaalsüsteemide kaelal olesklevad pretensioonikad loodrid, kes lõpuks hakkavad vägivallaga muutma riiklikku süsteemi, mis mingil hetkel pole suuteline neid edasi poputama. Rändlejate kaasamine väärtuste loomisesse on suuresti ebaõnnestunud.
Migratsioon on alati toiminud selles kontekstis, kus uuele kodumaale jõudjad peavad ennast tõestama ja näiteks Ameerika asustamisel nad seda ka tegid, rännates vankritel indiaanlastest kubisevasse Läände. Tänases liberaalses maailmas aga tuuakse migrantidele kõik kätte ja püksirihma peavad koomale tõmbuma võõrustajad, kes lisaks jäävad suurte migrandikogukondade tekkides veel ka kodumaast ilma. (Suurbritannias hakkab poolkuu võimust võtma – islamiseerumine on täies hoos)
Täiesti sürrealistlikult kõlab “Välisilma” jutt: “Need 2015. aastal Euroopa Liitu saabunud põgenikud, kes praeguseks on uude ühiskonda edukalt lõimunud ning tegutsevad apteekrite, õdede, hambaarstide, bussijuhtide, arhitektide ning paljude muude ühiskonnale oluliste alade töötajatena, ei saa Euroopa põgenikehirmust sugugi aru. Lõimunute hinnangul on praeguseks selge, et viie aasta tagune põgenikevool ei toonud kaasa mingit katastroofi. Samuti on nad seisukohal, et kui kõik laagreis viibivad ja praegu saabuvad põgenikud tõesti Euroopa Liidu 27 riigi vahel ära jaotada, on igasse riiki saabuv uustulnukate hulk nii väike, et kohalikud ei pane seda õieti tähelegi.”
Kus on need arvukad edukalt lõimunud näiteks sisserändajate kuritegevusega kaasnevate granaadiplahvatustega Rootsis? See riik on isegi tunnistanud, et migrantidega on tohutuid probleeme, sealhulgas just kuritegevuse ja paralleelühiskondade tõttu. (Rootsi ja Afganistani varjatud ühisosa – pidevad tulistamised)
Ja mõistagi ei saa migrant aru, mida tähendab rootslasele või inglasele kodumaa kaotus, kui näiteks Suurbritannia mõnes piirkonnas on moslemeid 40-50% rahvastikust. Ka Prantsusmaa president Macron viitas hiljuti “islamiseparatismile”. (Midagi uut Prantsusmaal: president Macron mõistis hukka islamiseparatismi)
“Lõimunud migrandid” arvavat, et kui põgenikud ära jaotada, siis ei märka neid keegi. Pariisis ei saa keegi juba ammugi migrante mitte märgata ja Tallinnaski pole neegrit märkamata enam võimalik liikuda. Lääne-Euroopas aga on migrandikogukonnad tohutud ja mistahes jaotamine annab paadirändele üle Vahemere hoogu juurde.
Tinglikud “lõimujad” ütlevad, et põgenikevool polevat kaasa toonud mingit katastroofi. Aga kasvõi seesama Moria ja teised ülerahvastatud laagrid, pluss ikka üle la Manche`püüdlevad migrandid, kes on takistusteta läbi Euroopa tormanud, pussitamised Euroopa linnades ja nii edasi? Migrantidele võib see igapäevaelu olla, Euroopale aga on katastroof.
“Ehitamaks üles euroopalikku mõtteviisi ja Euroopa solidaarsust, ei pea me ootama, kuni viimanegi riik asjast aru saab, vaid me peame kiiresti alustama nendega, kes suudavad ja tahavad osaleda,” ütles Saksamaa siseminister Horst Seehofer.
See lause näitab, et Saksamaa ja Euroopa Liit kavatsevad massimigratsiooni elavdamist jätkata. “Euroopaliku mõtteviisi ja Euroopa solidaarsuse” all mõeldaksegi ju pealesurutavat migrantide laialijaotamist, kuigi “Välisilma” enda konstanteering ütleb, et 2015. aastaga võrreldes suhtutakse põgenikesse tollasest palju halvemini ning kohati on käitumine põgenikega muutunud suisa jõhkraks.
“Välisilm” üritab väita, et migratsioonilaine hakkab vaibuma: “2015. aastal esitati Euroopa Liidus kokku 1 282 690 varjupaigataotlust, tänavu on neid olnud 676 250. Koos põgenikeks mittekvalifitseeruvate sisserändajatega on see arv küll mõneti suurem, aga mitte palju.”
Tegelikkuses pole asi sugugi parem, ta on seda vaid absoluutarvudes. 2015. aastal ütles Angela Merkel süürlastele “Tulge!” – ja tulid sajad tuhanded, lisaks süürlastele. Nüüd on Euroopa hädas ja on mingilgi moel migratsiooni piiranud, sealhulgas kokkulepete kaudu Türgiga – muidu tormaks Araabia ja Aafrika endiselt miljonitena Euroopasse. Viie aasta tagusega võrreldes poole vähem põgenikke pole mingi saavutus, sest protsess ju jätkub.
“Välisilm” tõestas pigem, et Euroopa pole rändekriisist midagi õppinud ja muutusi toob kaasa vaid see, et ka kõige liberaalsemad sallivuslased hakkavad migrantidest väsima.