Eurovisionist on saanud Geivision ehk LGBT firmaüritus

Lauluvõistlusega samal ajal toimus ka Belgia homoparaad, mille üheks läbivaks teemaks oligi Eurovision.

Eurovisioon on juba mõnda aega kandnud mitte just musikaalset nime “pedevisioon” – ja üsnagi õigustatult.

Karoliina Vasli on selle arvamuse hoopis teistpidi pööranud oma loos: “Rohi homofoobia vastu: kuidas kujunes Eurovisionist LGBT kogukonna firmaüritus.” Juba pealkirjas on vastuolu – kuidas saab Eurovision olla rohi homofoobia vastu, kui homod ongi selle kaaperdanud ja muutnud kaudselt heterofoobia-ürituseks?

“Kui ülekande ajal keerab kaamera publiku suunas, pole midagi imetabast selles, et esiplaanile jäävad suudlevad või kallistavad meespaarid. Võistlusnädalal on pilt kohapeal ülimalt kirju. Argiriietes sinna minnes võib lausa kultuurišoki saada. Näiteks tänavu võis enne finaali näha kängurukostüümides austraallasi, palja ülakehaga britte, kes endale lipuvärvides rinnahoidjad joonistanud, rääkimata habemega naistest,” annab Vasli edasi pildi muusikaürituselt.

Miks peaks keegi, kes pole just ise gei, sellise iseloomustuse peale teleri lauluvõistluse õhtul lahti keerama või koguni ise kohale minema? Maailmas on tohutult märgatavalt paremat, kui geiparaadidel poolpaljaid nahas mehi vahtida. Muidugi on üritusel endiselt tohutult vaatajaid, aga need on juba ka teised inimesed – rohkem need, kes naudivad silmade, mitte kõrvadega.

Siinkohal tasukski uuesti rõhuda sõnale “muusikaüritus” – aga Eurovisioon on juba ammugi nagu kaasaegne nutitelefon, kus helistamine on juba üks kõrvalistest funktsioonidest. Samamoodi on ka muusika Eurovisionil juba ammu tähtsusetu, seda enam, et enamik “erilisi” laule isegi ei meeldi massidele.

Suur tähtsus on juba kõiksugustel show`del, mis värvuvadki üha enam vikerkaarevärvidesse. Poliitilist sõnumit ei taheta lauludesse eriti lubada, kuigi krimmitatarlased said oma sõnumi meloodia ja viisi kaudu edastada küll, ja tänavu ka Islandi kapitalismivastased. Miski aga ei sega laiutamast kõiksugustel ideoloogiatel, multikultuursusel, agressiivsetel vähemustel ja muidu veidrustel. Muusikaga pole kõigel sellel mingit pistmist.

Isegi kui laulja on ratastoolis või nägemispuudega, tõmmatakse esiplaan inimese saatusele, mitte lauluoskusele. See võib kõlada tundetult, aga tegu muusika-, mitte filmifestivaliga, kus jutustataksegi inimeste lugusid. Muusika on nauding meloodiast ja sõnadest, mitte laulja värvikas isiksus.

Eurovisionist on muusikamaailma paiskunud arvukalt ilusaid lugusid. Nüüd tunduvad need ajad möödas olevat, sest habemega naine ja transvestiit on olulisemad kui pala ise. Muusikaüritus, mis oli muutumas legendiks, on muudetud palaganiks.

“LGBT-kogukonna (lesbi, gei, bi, trans) jaoks on Eurovision oluline ja seal tuntakse rõõmu, et ürituse populaarsus kasvab,” kirjutab Vasli. Ehk panekski ürituse uueks nimeks Geivision.

Allikas: Delfi

Kommentaarid