22.09.2022
Vaesetes põllumajandusmaades on väetised ülioluline kaup – näiteks Sri Lankal kukkus majandus nende keelamise järel täiesti kokku.
Nn roheenergia peale surumine on tekitanud tõsise väävelhappe puudujäägi, mis on üliolulise tähtsusega ressurss toidutootmises ja liitiumioonakude tootmises. University College Londoni (UCL) teadlaste poolt koostatud uurimus, mis avaldati teadusajakirjas Geographical Journal, toob välja, et 80% ülemaailmsest väävlivarust on siiani tekkinud fossiilkütuste väävlitustamise kaudu. Teadlaste sõnul põhjustab aga fossiilkütuste keelamine, dekarboniseerimine ja n-ö süsinikuneutraalsusele üleminek tõsise väävelhappe puudujäägi.
„Põllumajanduse intensiivistumise ning fossiilkütustest loobumise tõttu suureneb geograafide sõnul nõudlus väävelhappe järele 2040. aastaks ülemaailmselt 246 miljonist tonnist kuni 400 miljoni tonnini. Sõltuvalt aga sellest, kui kiiresti liigutakse edasi dekarboniseerimisega, võib juhtuda, et väävelhappe varud ongi ainult 100 kuni 320 miljonit tonni,“ seisab artiklis.
Väävelhappe puudujääk tähendab suuri probleeme põllumajandusele, kuna väävelhape on oluline fosforväetiste komponent. „Lisaks kasutatakse fosforväetisi haruldaste metallide, nt koobalti ja nikli ekstraheerimiseks, mida omakorda vajatakse paljude elektroonikaseadmete, nt mobiiltelefonide ja sülearvutite liitiumioonakude tootmiseks,“ selgitatakse artiklis.
„Tunneme muret, et varude vähenemine võib tuua kaasa üleminekuperioodi, mil rohetehnoloogia tõttu tekkib väetisetööstuses väävli puudujääk ja hinnatõus, mis omakorda toob kaasa probleemid toidutootmises,“ lisab artikli üks autoritest, UCLi teadlane Simon Day.
Uurimuses esitatakse aastateks 2021-2040 kolm erinevat väävelhappe nõudlusega seotud stsenaariumi. Kasutades ajaloolisi andmeid ja prognoose, mille kohaselt on väävelhappe nõudluse aastane kasv 1,8–2,4 protsenti, koostasid teadlased graafiku, mis näitab, kuidas nõudlus ressursi järele on pidevalt suurem kui saadaolev väävelhape.
Uurimuse tulemused on eriti murettekitavad selliste rühmituste nagu Maailma Majandusfoorum (WEF) tegevuse taustal, kes üha avalikumalt kasutavad omaenda ühiskondliku ja poliitilise agenda edendamiseks ära ülemaailmseid kriise nagu COVID-19 ja kliimamuutustega seonduv.
Allikad: The National Pulse, Geographical Journal