Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Hitlerist Putinini, ehk Punase Risti vana arm ei roosteta

28.03.2022

Punane Rist on läbi aegade olnud üsna vastuoluline organisatsioon, mis ühest küljest aitas tänu reaalselt aateliste aktivistide jõupingutustele hädalisi, teisest küljest tegi koostööd orjastajate, anastajate ja hangeldajatega, teenis ideoloogilisi ja ärihuve. Ausad arstid ja selle organisatsiooni kõrgepalgalised funktsionäärid on enamasti ikka täiesti vastandlikud asjad.

Tänases Postimehes avaldas ajakirjanik Aleksander Laane loo „Ukraina süüdistab Rahvusvahelise Punase Risti Komiteed küüditamisele kaasaaitamises“, mis on delikaatselt mahutatud rubriiki „Tervis“.

Seal öeldakse: „Ukraina Ülemraada ehk parlamendi saadik Dmitro Gurin ütleb väga otsekoheselt, et Rahvusvahelise Punase Risti Komitee (International Committee of the Red Cross e ICRC) tegutseb Ukraina territooriumil kui okupantide kollaborant. Nad kulutavat kogutud raha iseenda peale ning et nende abi humanitaarkoridoride avamisel on nullilähedane.

Gurin ütleb, et Punase Risti asutaja Henry Dunan oleks häbist maa alla vajunud, kui kuulnuks plaanist avada ukrainlaste küüditamise tugikeskus Venemaal, Doni-äärses Rostovis. Gurin kutsub üles keelustama selle organisatsiooni töötamine Ukrainas vähemalt sõja lõpuni. Ka soovitab ta ICRC presidendil Peter Maureril tagasi astuda. Skandaal sai alguse tõigast, et ICRC president Maurer käis just Venemaal kohtumas kurikuulsa Lavroviga, tänas teda “positiivse koostöö” eest üle maailma ning ei suutnud isegi sõda sõjaks nimetada, vaid kasutab senini umbmäärast väljendit “konflikt”. Vene meedia teatas seepeale, et Punase Risti Komitee avab oma esinduse Doni-äärses Rostovis.“

Selles pole mitte midagi üllatavat. Kusjuures mõned meie Eesti Punaristi juhid on eestlastele agressiivselt peale surunud globalistlikku maailmavaadet, mis haakub ju ka Putini globaalse maailmavalitsemise unistuse põhimõtetega. Üks värskem näide sisaldub Objektiivi artiklis, millele viitan selle loo lõpus.

Rahvusvaheline Punase Risti Komitee oli asutatud Šveitsis, seal asub ka selle peakorter. Mõned aastat tagasi oli selle riigi valitsuse ülesandel avaldatud ajaloolis-analüütiline ettekanne, kus uuritakse organisatsiooni tausta ja on avastatud tohutult palju tõsist kriitikat väärivaid fakte.

Šveitsi ajaloolane Beatrice Veyrassat, selle laineid löönud ettekande kaasautor, täheldab, et oma asutamise hetkest asus see organisatsioon humanitaarsete, majanduslike ja poliitiliste huvide ristumise keskel. Nii ka praegu, kusjuures Šveitsi ekspordile orienteeritud tööstus saab tänu koostööle Punase Ristiga otsest ja väga suurt tulu. Näiteks töötas endine Šveitsi välisministeeriumi state-sekretär ja Rahvusvahelise Punase Risti Komitee president Peter Maurer veel ka Davosi rahvusvahelise majandusfoorumi direktorite nõukogus.

2016. aasta novembris trükitud brošüüris, mis oli mõeldud suurtele rahvusvahelistele ja Šveitsi kontsernidele, mis teoreetiliselt võisid teatud tingimustel kanda komitee eelarvesse suuri annetusi, apelleerib Peter Maurer täiesti ühemõtteliselt „konstruktiivsetele suhetele, mis on üle 150 aasta RPRK asutamise hetkest valitsenud komitee ja majanduse erasektori vahel.” Ta ütleb otse: „Erakompaniide koostöö Rahvusvahelise Punase Risti Komiteega lubab neil esimestena tulla oma toodangu ja teenustega perspektiivsetele turgudele.” Ja partnerite hulgas on mainitud ka sellised sõjatööstuse raskekaallased nagu Euroopa „Airbus Defence and Space“, briti „BAE Systems” ja ameerika „Lockheed Martin“.

Toodetakse relvi, millega tapetakse inimesi, kes vajavad seejärel humanitaarabi – selline sümbioos. Ettekandes, mis oli avaldatud 2017. aasta juulis ja oli tellitud konkreetselt Šveitsi välisministeeriumi poolt, tullakse jahmatavale järeldusele: Šveitsi riigi ja poliitiliste organite ning struktuuride tihedad kontaktid Rahvusvahelise Punase Risti Komiteega ei luba läbi viia avatuid ja ausaid diskussioone selles organisatsioonis valitsevast reaalsest olukorrast ning, mis on ikka päris hull, Šveitsi välisministeeriumit peetakse ülejäänud maailmas sageli „PRRK administratiivressursiks”. Kusjuures Šveitsi riigieelarvest kantakse komiteele igal aastal 80 miljonit franki, õigustatult oodates sellest poliitilist kasu.

Kui me hakkame nüüd vaatama sügavamale ajalukku, siis kuulsaimaks tihedate korporatiivsuhete esindajaks Punase Risti ja Šveitsi poliitika ning äri vahel oli Max Huber, diplomaat, Haagi rahvusvahelise kohtu liige, kes oli 1928-1944. aastatel RPRK president. Ta soosis suhteid Hitleri Saksamaaga, olles ka „Oerlikoni” ja „Aluminium Industrie SA” direktorite nõukogu esimees. Just need kompaniid said korraliku tulu tänu Saksamaa tellimustele, sest Saksamaa viis 1930. aastate algusest läbi intensiivse tehnilise ja sõjalise moderniseerimise. See lõppes Teise maailmasõja ja miljonite inimeste surmaga, Punasel Ristil tööd kui palju…

Meie ajale lähemale: Nigeeria kodusõja (1967-1970) ajal süüdistati Rahvusvahelist Punase Risti Komiteed Šveitsi kontserni „Bührle” huvide teenimises, kes tarnis Nigeeriasse relvi kõigi rahvusvaheliste keeldude kiuste. Tollal juhtis RPRK missiooni Nigeerias Bernist lähetatud August R. Lindt. See asjaolu pani väga suure küsimärgi alla Punase Risti neutraalsuse ja sõltumatuse.

Nii et teatud kahtlused Afganistanile annetuste tegemisel Punase Risti kaudu on täiesti arusaadavad ja asi ei ole Eesti elanike väidetavas ahnuses või ksenofoobias, vaid Punase Risti rikutud reputatsioonis. Ega ei hakkaks neid asju meelde tuletama, kui EPR ei hakkaks nõnda jultunult eestimaalasi süüdistama.

Pole mingi saladus, et pärast natside võimuletulekut Saksamaal muutus Punase Risti sealne osakond sisuliselt fašistliku propagandaministeeriumi filiaaliks. Asi jõudis selleni, et Punase Risti president Karl Jakob Burkhardt ei häbenenud vastu võtta Hitleri isiklikke küllakutseid ja suruda füüreri kätt.

Juutide hävitaja Adolf Eichmann, kelle Mossad 1960. aastal röövis ja kes pärast kohut Iisraelis hukati, põgenes 1950. aastal Argentiinasse, taskus Rahvusvahelise Punase Risti Komitee poolt väljastatud põgenikupass. „Doktor Surm” Josef Mengele põgenes samamoodi Punase Risti poolt väljastatud võltspassiga. Šveitsi nädalaleht Facts teatas omal ajal, et Punane Rist aitas põgeneda Eichmannil, Mengelel, „Lyoni Lihunikul” Klaus Barbiel ja veel kümmekonnal mainekal natsikurjategijal. Punase Risti Rahvusvahelise Komitee Genfi peakorter tunnistas avaldatud faktide tõesust.

No aga mille poolest on Putin halvem Barbiest ja Hitlerist? Ei ole ju.

Punane rist ei punasta.

https://objektiiv.ee/ivan-makarov-hunt-punase-ristiga-lambanahas/

Ivan Makarov