Internatsionaali jüngrid loovad uue salliva ja armastava ühiskonna pommide ja vägivallaga

Jean-Claude Juncker ja Karl Marx – kas keegi usubki sellise kooslusega üldse vägivallatusse Euroopasse?

Väidetavalt olevat põrgutee sillutatud heade kavatsustega – ilmselt just tee, mida mööda sammub vasakliberalism.

BNS-i uudis teatab: “Tšiili pealinna Santiago kesklinnas kärgatas reedel plahvatus bussipeatuses, haavata sai viis inimest, teatasid võimuesindajad. Valitsus nimetas juhtunut terrorirünnakuks.

Rünnaku eest võttis vastutuse keskkonnakaitsjate rühmitus, mis varasemalt on korraldanud pommirünnaku riiklikule vasekaevandusettevõttele.”

Idee on määratult ilus – võidelda puhta keskkonna eest, võitlusvahendiks aga… pommiplahvatus ehk reaalne surm! See pole ainus selline küsitav käitumine – Greenpeace`i aktivistid murravad turvareegleid eirates sisse tuumajaamadesse, loomakaitsjad lasevad puuriloomad keskkonda, mis on neile võõras, ja nii edasi.

Selline äärmuslik “võitlus headuse eest ja kurjuse vastu” on omane kogu Lääne liberaalsele ühiskonnale – või õigemini neomarksismi poolt kaaperdatud liberalismile, millel klassikalise liberalismiga enam suurt sarnasust polegi. Eks külastas ju ka Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker hiljuti üritust Saksamaal Trieris, kus Karl Marxi 200. sünnipäeva puhul avati talle Hiinas valmistatud mälestussammas.

Alles mõne päeva eest rünnati pommiplahvatuse abil immigratsioonivastase erakonna AfD (Alternative für Deutschland) bürood Döbelnis. Vasakäärmuslaste jaoks on see ilmselt õilis mõte – hävitame füüsiliselt kõik “natsid” ja elame siis üheskoos õnnelikult marksistlikus paradiisis. Saksa riigivõimu kommentaarid juhtunule olid ilmselgelt parastavad.

Kõik need jõud, keda ühendavad märksõnad “sallivus”, “tolerantsus” ja “empaatia” ning kes nõuavad (!) inimlikkust, armastust ja üksmeelt, paistavad tegelikus elus silma ääretu verejanuga. Vaadake meie omi karolihindrikseid, virginiawoolfe, karikäspereid ja teisi “sõbralikeestlasi” – iga nende esinemine lõpeb üleskutsega keegi risti lüüa, ja ei kunagi ei mingit pakkumist, et istume maha ja mõtleme, milleni oleme jõudnud.

Kui Lääne-Euroopas vägistab moslemimigrant verinoore tüdruku, kutsutakse üles mõistma tema läbielatud kannatusi ja erinevat kultuuritausta. Kui aga omad inimesed kutsuvad üles hoidma oma rahvust, keelt ja kultuuri, soovivad needsamad “sallijad” neid “rassiste”, “võõravihkajaid” ja “natsionaliste” paremal juhul lintšida, halvemal juhul Tarandi moodi kuklalaskudega elimineerida.

Parema maailma loomist sallimatute ja teisitimõtlejate mahalöömise läbi on proovinud teha Stalin, Hitler, Pol Poth, Mao Zedong ja paljud teised, aga mida pole, on õnnelik maailm, kus me üksteist aina kallistame. Kas liiga vähe on ehk maha löödud? Igal juhul on nii Merkel, Macron kui Juncker kutsunud enne europarlamendi valimisi surmavõitlusele “natsionalismi” vastu. Aga selle alla lähevad ju kõik, kes ei mõtle nii, nagu nemad!

Nii et puhas keskkond korraliku plahvatusega on uus rajajoon. Alustuseks kõlbab ka lapsevankrirünnak ja mikrofoni haaramine, et sealt juba kuklalaskudeni jõuda… Kõik selle nimel, et “…võim Internatsionaali, maailma uueks loob!”

Kommentaarid