Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Jaak Madison: ma räägin Lõuna-Aafrika Vabariigist selleks, et silmi avada

-
30.05.2021
LAV – kaunis maa, mis läheb sotsialistliku hukatuse teed.
© Erakogu

“Peale seitsme päeva pikkust külastust Lõuna-Aafrika Vabariiki olen lõpuks tagasi. Arvestades selle riigi suurust ja eripärasid, siis nädalaga on keeruline saada ülevaadet kõigest ja on võimatu süüvida väga sügavale, kuid teatud järeldusi saab siiski teha.

Lõuna-Aafrika Vabariik on siiani olnud Aafrika mandril kõige edukam oma arengult ja majanduslikult, kuid see on kiirtempos lõppemas ja riik on muutumas kolmanda maailma taandarenguriigiks. Põhjusteks eelkõige täiemõõduline sotsialism, mis on pigem võtnud kommunismi mõõtmed, ning süstemaatiline rassism valge vähemuse vastu. Toon mõned näited.

Kui oled valge inimene Lõuna-Aafrika Vabariigis (üldiselt afrikaan ehk 17. sajandil sinna rännanud hollandlaste järeltulija või briti päritolu elanik), siis on tunduvalt raskem pääseda ülikooli. Sul on tunduvalt raskem pääseda ametikohtadele avalikus sektoris. Kui oled farmer (mida afrikaanid ajalooliselt on alati olnud), siis võtab riik sinult tulumaksu 43%, kuid pead ise muretsema oma turvalisuse eest, sest keskmiselt iga päev pannakse toime üks rünnak mõne farmi vastu ja keskmiselt iga nädal lõppeb üks rünnak brutaalse mõrvaga (tavaliselt terve perekond).

Avalikus kõnepruugis on tavapärane, et kutsutakse hävitama buure (ehk afrikaane). Täiesti tavapärane on, et isegi karjamaad lehmade kaitseks on ümbritsetud müüridega ja okastraatidega müüride peal. Rääkimata kodudest, kus on mitmekordsed vaheuksed ja väljas topeltmüürid. Samas eiratakse fakti, et 60 miljonilise elanikkonnaga riigi toidavad ära ca 30 000 valget farmerit, kes moodustavad farmerite koguhulgast ca 85%.

Hetkel on menetluses eelnõu, millega tahetakse keelustada ka enesekaitseks tulirelva omamine. Antud hetkel on lubatud omada ühte tulirelva enesekaitseks, kuid seegi tahetakse keelustada ja selle tulemusel võib end siis kaitsta maailma ühes suurima kuritegevusega riigis pudrunuiaga.

Kuid selle kavatsuse taga peitub hoopis teine eesmärk: menetluses on ka eelnõu, mis annaks legaalse alusel natsionaliseerida inimeste vara. See on läbi käinud ka Eesti meediast, mille tulemusel üks naiivne ja rumal ajakirjanikust neiu kirjutas, et natuke maad võikski valgetelt ära võtta. Kuid tegelikult on selle kavatsusega soov neil minna palju kaugemale: eelnõu ei räägi vaid maast, vaid üldisest varast, mida saaks ära võtta valgelt vähemuselt, milleks võib olla maja, korter, pangakontod, pensionisäästud ja seda kõik ilma kompensatsioonita.

Põhjuseks, et kuna on palju vaeseid, kes maad osta ei saa, siis tulebki jõuga ära võtta ja neile anda. Paraku on seda tehtud ka varem ning praktiliselt kõik farmid, mis on läinud afrikaanide käest kohalike mustade käsutusse, on maha lagunenud ja hävinenud. Naaberriik Zimbabwe tegi seda paarkümmend aastat tagasi ja polnud neist oma arvates põliselanikest mingeid farmereid ega töötegijaid.

Kui ma rääkisin kümnete kohalike inimestega sealsest olukorrast, siis kõik tunnistavad, et nad elavad permanentse hirmu all, sest kunagi ei tea, mida toob homne päev: kas nende farmi rünnatakse või mitte ning kas üldse varsti ongi neil mingit farmi. Tihti saab kohalikust olukorrast aru, kui rääkida taksojuhtidega.

Ma küsisin mitmel korral Uberi juhtidel, kelleks on eranditult neegrid, et milline on olukord? Vastasid, et kohutav. Andsid õpetussõnu, et kuhu kindlasti mitte minna, kui tahad ellu jääda või parimal juhul mitte röövitud saada. Kui küsisin, et mille tõttu see üldse on nii? Üks vahva juht vastas otsekoheselt, et „out black brothers are lazy“. Muidugi ei kehti see kõigi, kuid paljude kohta.

Kuid kogu see olukord on viinud selleni, et aina rohkem valgeid lihtsalt lahkub riigist ja kolib kas Uus-Meremaale, Austraaliasse, USA-sse või Kanadasse. Lisaks ei julge ükski mõistusega inimene sinna riiki investeerida ning aina enam kahjustab see turismi. Milleks investeerida kuskile, kus võidakse peagi kogu su vara ära võtta valitsuse poolt?

Vahel öeldakse, et miks need valged sealt siis ära ei koli kõik korraga? Samuti ütlevad sealsed mustad tihti, et „minge tagasi oma kodumaale Hollandisse“. Paraku kõik, kes seda ütlevad, eiravad fakti, et näiteks afrikaanid on elanud seal alates 1652. aastast. Ühe kohtutud härrasmehe suguvõsa on seal näiteks aastast 1685 elamas. Sel ajal, kui valged eurooplased sinna läksid, polnud seal mitte ühtegi farmi ega mingitki riiklust. Seega pole mingit alust öelda neile, et „minge tagasi“. Kuhu? Nende kodumaa ongi seal.

Lisaks ei taha ükski inimene lihtsalt niisama jätta oma kodumaad ja püütakse vastu pidada ka kommunistliku ja rassistliku valitsuse kiuste. Ka 1944. aasta sügisel otsustasid tuhanded eestlased mitte põgeneda, sest ei soovinud oma talusid maha jätta.

Mõned on küsinud, et mis on meil asja olukorraga Lõuna-Aafrika Vabariigis. Kindlasti ütlesid ka paljud lääneriikides näiteks 60ndatel, et mis on meil mingit asja Eestiga ja sellega, et nad on okupeeritud? Kuid palju olulisem põhjus, miks on meil sellega asja, on tänases valitsevas ideoloogias üle maailma: me kuuleme hommikust õhtu läbi meedia, kuidas vohab kohutav rassism mustade vastu USA-s; Black Lives Matter saab rahulikult peksta tänavaid puruks ja inimesi tappa ning neid selle eest veel kiidetakse, sest „võitlevad rassismi vastu“; Euroopas saavad migrandid rahulikult levitada oma äärmuslikku ideoloogiat ja üle võtta Euroopa kultuuriruumi ja sellele vastuseisjaid sõimatakse rassistideks, islamofoobideks või ksenofoobideks.

Kuid kui toimub süstemaatiline valge vähemuse väljajuurimine, siis ülejäänud maailm vaikib, sest see ei lähe kokku vasakpoolse maailmapildiga, kus ainult valge mees on süüdi musta mandri saamatuses ja rumaluses ning kõikides maailma hädades. Kui ma suudan kas või mõne inimese silmad avada, siis on mul jätkuvalt asja ka Lõuna-Aafrikasse.

See on tohutute võimaluste ja ressurssidega riik, mis on rikutud saamatu ja idiootliku valitsemisega. Minu isiklik arvamus on, et kodusõda seal riigis ei ole mitte „kas“ küsimus, vaid „millal“ küsimus.

Jaak Madison, Euroopa Parlamendi saadik