Kas ja mida peaks Eesti õppima Väike-Türgi tekkimisest Saksamaal?

Maailm,
©Reuters/Scanpix
Türgi on kolinud Saksamaale.

Kogu maailma praktika tõestab, et suured migrantide kogukonnad mistahes riigis ei mõju ühiskonnale hästi isegi siis, kui tegu on globalismile ja multikultuursusele suunatud riikidega.

Hiljutine Kölni hiigelmošee avamine Saksamaal tõi endaga kaasa rabava tõdemuse, et kolmemiljoniline türgi kogukond Saksamaal on sisuliselt loonud teise Türgi, ainult et juba Euroopas. Mošeed avanud Türgi president Recep Tayyip Erdoğani tervitasid tuhanded kohalikud türklased juubeldades (mõistagi olid ka protesteerijad, eriti kurdid ja Güleni toetajad) ning isegi kohalik meedia pidi tõdema, et Angela Merkelit pole kunagi sel moel austatud.

Saksamaa türgi kogukonnas toimuvad sisuliselt samad protsessid, mis Türgi enda ühiskonnas – meeletust Erdoğani jumaldamisest kuni temavastaste aktsioonideni. Türgi valimisvõitlused toimuvad juba ka Saksamaal. Väidetavalt tunneb isegi noorem türklaste põlvkond suurt tõmmet ajaloolise kodumaa suunas – kui Saksamaa ise tambib saksa rahvuslust olematuks, siis türgi rahvuslus kasvab meeletu hooga. Kuidas loodab mõistuse kaotanud Saksamaa sellise asjaga toime tulla? Need türklased ei lähe ju enam koju tagasi, vaid toovad Türgi Saksamaale – just nagu lootiski kord Euroopat vallutama asunud Osmani impeerium. Vana Maailm ei taha kuidagi tunnistada, et islam saabki nüüd oma tahtmise, seda eurooplaste endi kätega.

Siinkohal maksab tähelepanu pöörata just suurte kogukondade tekke mõjudele – 1970. aastatel külalistöölistena Saksamaale saabunud türklased integreerusid suhteliselt hästi, kuigi nende tööhõive ei olnud just see, mida neil oodati. Mida rohkem aga türklasi saabus, seda kehvemaks muutus lõimumine – uued tulijad tõid türgi tavade juurde tagasi isegi juba euroopastunud ja Lääne ühiskonna reeglid üle võtnud varasemad sisserändajad. Sellest näeb ära reaalsuse, et mida suuremaks muutub migrantide kogukond, seda vastupidisemaks muutub integratsiooniprotsess – juba lõimunud naasevad oma juurte juurde.

Mida on Eestil sellest õppida? Sisuliselt mitte midagi – meil on omad õppetunnid juba ammu otse nina all. Meil on venestunud alad nagu Lasnamäe ja Ida-Virumaa, Vene kogukond elab oma elu, ta on suuresti Venemaa infoväljas, tänu Jüri Ratase valitsusele kasvab vene keele ja Kremli-meelsuse mõju iga päevaga, vene kogukonnale antakse pidevalt järele ning venekeelsed poliitikud (Toom, Kõlvart jt) võtavad üle poliitilist võimu. Siin toimub sama, mis Saksamaal.

Eestimaal on venestumise mõju taas tuntav ja seda nii kaksmeelsete koolide propageerimise, slaavlastest tööjõu sisseveo kui ka vene poliitikute mõjukamaks muutumise kaudu poliitilises süsteemis. Ilmselt pole kaugel needki ajad, mil Vene poliitikud sõidavad Venemaa-sisestes poliitilistes heitlustes tuge otsima siinses kogukonnas. Venemaa kodanikud Eestis on valimistulemuste järgi otsustades igal juhul märksa Kremli-meelsemad kui venelased Venemaal. Toompeal aga on üks pühakoda, mille kohta võib julgelt öelda: võõra vaimu ja väe kants. Riigivõim aga lammutab eestlust ja rahvusriiklust oma kätega, mis oli tuntav Reformierakonna valitsemise ajal, kuid on hoogustunud just Ratase-Repsi kildkonna võimutsedes, Isamaa ja sotside toel.

Pole mingit alust arvata, et Eesti (NATO) – Vene sõja korral ükski venelane Eestile lojaalseks jääks – hõimuidentiteet on globalistide vastupidistest väidetest hoolimata tugevaim identiteet ja ühelgil venelasel pole vähimatki põhjust mingite “läänelike väärtuste” ja rikkalikumate kaubalettide pärast ennast Vene  kultuuriruumile vastandada. Seda enam, et sõda eraldab alati selles osalenud pooled väga pikaks ajaks – neil on igal juhul mõistlik Vene poolele minna ja jääda.

EKRE-l seisab võimule tulles ees põhjalik suhete korraldamine siinse vene kogukonnaga, mille aluseks võiks võtta Mart Helme sõnad: “Eesti venelased ei pea loobuma oma rahvuslikust identiteedist, aga nad peavad ära õppima eesti keele!” Eestile on paremad eesti keelt oskavad, kuid oma ja teiste kultuure austavad venelased, mitte president Kaljulaidi ja Eesti 200 “venekeelsed eestlased”. Ja kuna slaavlased on Eestile lojaalsed tõenäoliselt  vaid rahutingimustes, siis on sõbralik Venemaa parem ka EL-i ja NATO liikmeks olevale Eestile!

Eesti rahvusriigi püsimise aluseks on eestlaste osatähtsuse kasv kogu rahvastikus ja selles osas peab kinni keerama mistahes sisserände, et olemasolevad mitte-eesti kogukonnad võõrsilt juurdetulijate näol ei kasvaks. Teiste kogukondadega võrreldes peab eestlaste suveräänne rahvusriik olema esikohal, sest Eesti on ainus koht maailmas, kus eesti keelt rääkida saab!

Saksamaa on võtnud suuna sellele, et germaanlaste maale tekiks lisaks Türgile ka Araabia ja Aafrika. Eestis võib olla Vene kogukond, kuid mitte kunagi ei tohi siia tekkida Venemaad, mis kartellierakondade võimutsedes on üha lähemale roninud! Yana Toomi kultuuriautonoomia olgu Narva jõe taga nagu ka Türgi jäägu Bosporuse ja Dardanellide taha!

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused