10.05.2020
Junckeri asemele võib panna von der Leyeni, kuid ega karikatuuri sisu sellest muutu.
Poliitikaeksperdi Raivo Vare ja Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juhi Keit Kasemetsa jutt “Aktuaalses Kaameras” EL-i kriisikoostööst tundub halva naljana. Mõlemad jutumehed eiravad teadlikult seda, et EL ei hakanud kriisis üldsegi toimima ega suuda seda eriti praegugi.
Kasemetsa arvates kinnistavat riikide erimeelsused vajadust ühtse liidu järele. “Olukord näitas muidugi ka seda, et koos me kindlasti saame palju paremini hakkama kui üksi. Näitas ka seda, mis siis juhtub, kui igaüks hakkab ainult enda huvides tegutsema,” ütles ta.
Selle jutuga on kõik tegelikult pea peale pööratud – seda, mis ei hakanud tööle, kirjeldab Kasemets positiivse kogemusena, ja seda, millega riigid said vähemalt miskitki tehtud, jälle negatiivsena. Praegune kriis näitab vähemalt senini, et koos pole liit millegagi hakkama saanud ja just enda huvides tegutsemine on riikide aidanud kriisi ohjeldama hakata.
Raivo Vare hinnangul ei olnud Euroopa Liit koroonakriisi ajal nii ühtne nagu eeldati. Olukorra muutis tema sõnutsi keerulisemaks tõik, et kriisi alguses tegid rahvusriikide valitsused erisuunalisi otsuseid, kuid puudus euroliidu ühtne reageering.
Praeguse kriisi õppetund olekski Vare arvates see, kuidas euroliidus panna tööle ühised mehhanismid, mis toetavad suurtes kriisides kõiki korraga ja võrdselt.
“Et ei tekiks selliseid olukordi, kus rahvuslikud valitsused lihtsalt keelavad meditsiinivarustuse eksporti oma naaberriiki, nagu Saksamaa Itaaliasse, kui Itaalias pandeemia juba täie jõuga ringi rändas, või näiteks Hollandi ja Tšehhi valitsuste otsused võtta sinna samasse Itaalisse suunatud tarned lihtsalt rajalt maha,” rääkis Vare.
Tegu on selge vassimisega – mitte rahvusriikide valitsused ei teinud kõigepealt erisuunalisi otsuseid, vaid see olukord tekkis sellest, et euroliit ei reageerinud algul üldse – ja tal on praegugi suured raskused millegi otsustamisega. Segadus tekkis just selle tõttu, et polnud EL-i ühist poliitikat ja riigid pidid ise tegutsema hakkama, sest endal oli meditsiionivarustust hetkel väga vaja. Olnuks ühtne kriisijuhtimine kohe algusest, oleks ka tarned toiminud.
Vare ja Kasemets ajavad rahvusriikide valitsuste süüks vajaliku kiire tegutsemise, mis oli tegelikult tingitud EL-i saamatusest ja jõuetusest – oleks riigid oodanud Brüsseli otsuseid, poleks midagi toimunud, peale koroonaviiruse kiire leviku muidugi.
Tegelikult näitas koroonakriis, et EL on bürokraatlik monstrum, mis kriisiolukorras ei toiminud ja sellise ebademokraatliku moodustisena ei hakkagi ta kunagi toimima. Euroopa koostöö on vajalik, kuid kindlasti pole elukauge EL see, mis suudaks rahvaste koostöötahet elama panna.