09.05.2020
“Uusrootslasi” on Stockholm juba täis.
AP uudis sellest, kuidas pandeemia on Lääne-Euroopas tugevamini tabanud migrantide kogukondi, näitab selgelt, et sisserändajaid pole kusagil suudetud (ja nad ei tahagi) integreerida, ja Põhjamaades on loodud või tekkinud paralleelühiskonnad.
Koroonaviiruse puhang räsib Põhjamaades ebaproportsionaaselt migrandikogukondi, kes elavad sageli vaesemates oludes ja kellel puudub tihti ka kaugtöövõimalus, väidab AP.
Siit kõige tähtsam küsimus: miks võtab liberaalne Euroopa jätkuvalt migrante vastu, kui ei suuda neid ühiskonda lõimida? Pandeemia näitas ära, et migrandid virelevad Kreeka saarte laagrites, Lõuna-Itaalias põllumajanduses, Pariisi eeslinnades, ja nüüd tunnistavad ka Põhjamaad, et sisserändajad elavad oma maailmas, kuhu ei ulatu sageli abistamisvõimalused.
See on nii juhtunud riikide poputamispoliitika tõttu kui ka sellepärast, et suured kogukonnad, mille teket lahkelt lubatakse, hakkavadki elama paralleelühiskonnas, täpsemalt toovad oma maailma kaasa ja põlgavad ära sihtriigi ühiskonna.
Rootsi on äratanud oma leebete koroonameetmetega tähelepanu, aga hind on olnud kõrge, kirjutab AP. 3175 surmajuhtumit teeb keskmiselt 31 surma iga 100 000 elaniku kohta. Naaberriigis Taanis, mis rakendas varakult ranged meetmed, on seni olnud kaheksa surma 100 000 elaniku kohta.
Rootsi immigrantide hulgas lööb viirusepuhang eriti valusalt Somaaliast ja Iraagist pärit kogukondi. Eelmisel kuul teataski Rootsi rahvaterviseamet, et ligi viis protsenti koroonajuhtumeid on aset leidnud somaallaste hulgas, kelle osakaal Rootsi rahvastikus on alla ühe protsendi. Paljud nendest inimestest elavad hulgakesi väiksel pinnal, erinevad sugupõlved koos ning kaugtöövõimalused puuduvad.
See, et migrandid sel moel elavad, on tingitud ühelt poolt nende sihtriikide poliitikast, kus migrantide sotsiaalne tugi on sedavõrd kõrge, et nad ei soovigi tööle minna, läänelikke kombeid üle võtta ja ühiskonnale kasu toomisele pühenduda. Kodumaaga võrreldes elavad nad ka abirahadel ja neile antud korterites suurepäraselt, kuni järgmine põlvkond avastab, et keegi suguvõsast pole jõukust loonud, sest seda nõutakse riigilt ja riik annabki. Kuni on, mida anda.
Soomes tegi Helsingi linnavõim kindlaks, et umbes 200 juhtumit ehk 14 protsenti kõigist leidis aset somaallaste kogukonnas. Norras moodustavad immigrandid umbes 15 protsenti elanikkonnast, aga nende hulgas on olnud 25 protsenti kõigist koroonajuhtumitest. Somaallased aga pole vähemalt Soomes just töökatena tuntud, küll aga on neil arvukalt pretensioone, kuni selleni, et soomlasi olevat riigis liiga palju.
Rootsi asepeaminister Isabella Lovin osutas intervjuus AP-le, et immigrantide suurem haavatavus on üldine nähtus. Ometigi paneb riik tohutud rahad migrantidele, veab neid järjekindlalt sisse, laseb neil eralduda no-go-tsoonidesse, kuhu riiki ei lasta, ja alles pandeemia näitab, et need kohad muutuvad kriisikolleteks. Kuigi varem on seda näidanud kriminogeenne olukord.
Nii Rootsi, Norra kui Soome nõustuvad, et algul oli raskusi immigrantidele olukorra selgitamisel. Nüüd on üliõpilased Stockholmi lähedal immigrantidega asustatud alal jaganud infolehti somaali, pärsia, prantsuse ja teistes keeltes. Rootsi riigiepidemioloogi asetäitja Anders Wallensten kinnitab, et immigrante püütakse teavitada.
Õpetaja ja kogukonnaaktivist Rashid Musa arvas, et probleem on sügavam ega piirdu teavituseks vajaliku infopaberi tõlkimisega. “Rikkad inimesed saavad end karantiini panna, nad saavad oma suvemajadesse sõita,” ütles ta. Kommenteerides soovitust kodus töötada küsib ta, kuidas saab bussi- või taksojuht seda teha.
“Migrante püütakse teavitada” – nii rääkides näitab Rootsi riik, et neil ei ole kohe mingit võimu kinniste kogukondade üle, ning kui infot tuleb jagada sisserändajate keeles, siis integreerumistase on ümmargune null.
Anonüümse andmeuuringuga on migrantide olukorra välja toonud ka teleoperaator Telia, kes andis rahvaterviseametile infot inimeste liikuvuse kohta. Andmed kinnitavad, et jõukama elanikkonnaga aladel töötatakse tõesti kodudes. Näiteks on oluline erinevus Stockholmi rikka Danderydi eeslinna ja Botkryka vahel, kus on palju esimese ja teise põlvkonna immigrante.
“Paljud meie inimesed on koroonaviirusesse nakatunud,” kinnitab Akil Zahiri, kes aitab hallata Stockholmi äärelinnas asuvat mošeed.
Eeltoodud jutt kinnitab, et migrandid satuvadki lääneriikides olukorda, kus neil puuduliku hariduse tõttu tuleb teha tavatööd, mida ei saa kaugtööna teha. Neile ei tule ka jõukust, sest paljud eelistavad sotsiaalsüsteemi peal elada – põlisrootslased on jõukuse loonud mitmete põlvkondade kaudu. Suur roll on ka suletusel no-go-tsoonidesse, mis on suurtel migrandikogukondadel oma valik, vasakliberaalne riik aga kardab “kalleid külalisi” tööle panna.
Pandeemia suureks plussiks ongi see, et ta toob välja selle, kui valesti on Lääne-Euroopas aetud migratsioonipoliitikat – põgenike tulekut üle Vahemere ergutatakse tagant, aga isegi jõukaimad ühiskonnad ei suuda neile Euroopas enam midagi pakkuda. Massipoputamine on viinud selleni, et migrandid tulevadki saama, mitte ise andma, aga liberaalid ei suuda neile isegi seda ära öelda, et siin tuleb ühiskonnale oma panus anda. (AP-BNS-UU)