Kuidas Eesti vasakliberaalid häbematult ja laimavalt valetavad

Kollavestide protest Euroopa Liidu institutsioonide vastu Brüsselis Euroopa Parlamendi valimiste päeval, 26. mail.

Eesti massimeedia, opositsioon ja sallivuslased veavad laimukampaaniat omaenda riigi vastu, väites, et Eesti olevat Lääne silmis “väike vastik natsiriik” – ise sellele kuvandile laimuga kaasa aidates.

Raul Rebane väitis viimases Ekspressis: “Eesti ärapööramist  analüüsib hetkel kogu demokraatlik maailm.” Mis ärapööramisest see ärapööranud mees räägib?

Eeldus selleks, et keegi Läänes Eesti väidetava paremäärmusluse leviku tõttu hukka mõistaks, peaks olema see, et neis riikides on endil sellega kõik korras.

Kui võtta “paremäärmusluse” ehk poliitilise rahvusluse esiletõusu kogu Euroopas, mida tõestasid ka hiljutised Euroopa Parlamendi valimised, kus suurt edu saavutasid konservatiivsed, rahvuslikud, euroskeptilised ja immigratsioonivastased jõud, siis “natsiriikideks” on saanud peaaegu kõik Euroopa maad. Miks peaks kõik nüüd Eesti “ärapööramist” analüüsima?

Kui võtta aluseks neonatslikud rühmitused, mida Eestis pole, siis liberaalsel Merkeli-Saksamaal jälgib politsei 24 000 väidetavat “paremäärmuslast” – seega on Saksamaa ise samasugune natsiriik. Peale selle on riik igati ehtne vägivallamaa – 2017. aastal toimus Saksamaal peaaegu 2000 vasakpoolset vägivaldset kuritegu, eelkõige G20 tippkohtumise ajal Hamburgis toimunud arvukate mässude käigus, samuti on seal sagenenud islamivägivald nii juutide ja kristlaste vastu kui ka isekeskis sunniitide ja šii-iitide vahel.

Umbes samasugune on olukord Prantsusmaal, Belgias, Suurbritannias, Hollandis, Rootsis ja mujalgi, kus toimuvad nii vasak- kui ka parempoolsete rünnakud oma oponentide vastu. Mis imelik natsiriik siis nüüd Eesti pärast EKRE võimulesaamist on?

Eesti vasakliberaalid valetavadki räigelt, kui kirjeldavad olukorda Eestis millegi erilise ja plahvatusohtlikuna. Kuulge, inimesed, me elame rahuoaasis. Veel.

Multikultuurses, sallivas ja feministlikus Rootsis on vägivald jõhker – kui 2011. aastal toimus Rootsis kaks käsigranaadiplahvatust, siis 2016. aastal oli neid koguni 39, mis oli ka halvas mõttes rekordaasta. Kokku on Rootsis plahvatanud alates 2011. aastast kuni selle aasta detsembri alguseni 116 granaati. Samal ajal toimus suurlinnades 1048 tulistamist, peamiselt probleemsetes äärelinnades. (Postimees, 10. detsember 2018).

Jätkame ülevaadet sallivuslikust Lääne-Euroopast. Bild kirjutas aasta algul sellest, kuidas Lääne-Euroopas kasvab sallimatus albaanlaste vastu, kes on üks suurimaid Euroopa-siseseid migrandigruppe, kuid erinevalt paljudest teistest rahvustest ääretult madala tööhõivega – see-eest on albaania maffia kogu Lääne-Euroopas väga kardetud. Isegi liberaalne väljaanne tunnistas, et albaanlased, eriti just Kosovost tulijad, on ennast näidanud vaid kuritegelikust küljest ja saanud sihtriikides vihatavateks.

Vasakliberaale kuulates peaks olema kindel, et Lääne-Euroopas on rahu ja õitseng. Lisaks terrorismile aga on seal suured ka riikidesisesed vastuolud. Meil räägitakse vene ja eesti kogukondade kehvast “lõimumisest”, kuid näiteks Belgia on täielikult lõhenenud flaamikeelseks Flandriaks ja prantsusekeelseks Vallooniaks.

Vastuolud on sedavõrd tugevad, et arvatakse, nagu hoiaks ainult kuningavõim riiki koos – aastatel 2010-2011 ei saadud enam kui aasta jooksul uut valitsust kokku. Pealinn Brüssel, mida peetakse ka Euroopa Liidu pealinnaks, on multikultuurne ja üdini vägivaldne.

2016. aasta 22. märtsi hommikul toimus Brüsselis kolm koordineeritud pommiplahvatust: kaks Brüsseli lennujaamas Zaventemis ning üks Brüsseli metroo Maelbeeki metroojaamas. Rünnakutes hukkus 32 tsiviilisikut ja kolm enesetaputerroristi, üle 300 inimese sai vigastada. Väiksemaid terroriakte, näiteks pussitamisi ja tulistamisi on linnas küllaga, moslemilinnaosa Molenbeeki peetakse terrorismipesaks. Sama on ka Euroopa Parlamendi asukohalinnas Strasbourgis, kus alles hiljuti toimus saadikute läheduses massitulistamine.

Prantsusmaa peaks vasakliberaalide arvates olema üks tubli maa president Macroni juhtimisel. Ometigi läks möödunud aastal riigis lahti suurim sotsiaalne vastupanuliikumine. Prantsuse filosoof Alain de Benoist räägib, et “kollaste vestide” liikumine on Prantsusmaad põhjalikult muutnud. ”Kollaste vestide” liikumine ei ole võrreldav viimaste aastakümnete sündmustega. Kui soovite leida võrdluse, peate minema tagasi 19. sajandi algusesse, 1848. aasta revolutsiooni või isegi 1871. aasta Pariisi Kommuuni aegadesse,” räägib ta.

Sellist liikumist ei näeks Eestis ilmselt isegi miniatuurselt. Vägivald “kollaste vestide” liikumises kahtlemata oli, kuid lööminguks läks esialgu liigselt ülesärritatud rahva ja politsei vahel, hiljem aga algatasid vägivalla juba teadlikud õhutajad ja muidu marodöörid. Oli hetki, mil Macroni riigivõim püüdis ka teadlikult politsei abiga demonstratsioone maha suruda, kuid see lõpetati suurema revolutsiooni kartuses ruttu ära. Laias plaanis on tegu kodanike vägivallatu protestiliikumisega korrumpeerunud eliidi vastu.

Täiesti vaikiti maha Hispaania valitsuse vägivald Kataloonia iseseisvusliikumise vastu referendumi ajal, kus märulipolitsei kasutas teadlikult ebaproportsionaalset vägivalda, vigastades sadu inimesi. Euroopa pealinnadest käis korra läbi protestipuhang, kuid see vaikis ruttu, sest separatism on seal paljude riikide probleem (ka Brexit on omamoodi separatism) ja seda ei tahetud kaitsma hakata.

Seda rodu võiks jätkata pikalt, kuid naaseme kodusele Eestimaale. Vähimalgi määral vägivalda õigustamata võib öelda, et kõik see, mille kohta Eestis liitrite kaupa tatti pritsitakse, alates Tarandi õpetamisest ja lõpetades “EKRE vihaõhutusega”, on vasakliberaalide unistustemaal Lääne-Euroopas tavapärane. Miks siis peaks vägivallaga harjunud ja seda aktsepteeriva EL-i silmis Eesti “väike tige natsiriik” olema, kui siin mingit vägivalda pole, peale Karoli Hindriksi, Mary Jordani ja Ažhar Shaikhi väljamõeldiste?

Ja lõpetuseks üks väike seik europarlamendi valimiste õhtult, kui üks ERR-i ideoloogiatöötaja seda Londonis kajastas. Seal oli üks hetk, kus kokku läksid Brexiti toetajad ja vastased, kõik puha soliidses eas pensionärid, ja õnneks verbaalselt. Eesti peavoolumeedia oleks sellisest sündmusest kujundanud meeletu sopavoolu vihaõhutamise ja “räiguse” kohta, seda muidugi ühe poole pihta.

Eestlased on rahulikud ja Eesti on rahulik. Vägivallaõhutuse toovad kaasa Hartlebid, Shaikhid, naisepõletajad ja teised taolised. Läänes aga räägivad Eestist halvasti need, kes oma kodumaa on juba rindejooneks muutnud.

Kommentaarid