01.05.2022
Klähviv peaminister.
Soomes tegutseb mõttekoda Libera, mis toimib ainult eraannetuste toel ning määritleb ennast oma kodulehel järgmiselt: „Libera on parteipoliitiliselt sõltumatu ja iseseisev mõttekoda, mis toetab ja edendab isikuvabadust, vaba ettevõtlust, vaba turumajandust ja vaba ühiskonda.“
20. aprillil avaldas Libera aruande Diktaatori käsiraamat ehk kuidas kaitsta liberaalset demokraatiat.
Juba pealkiri paneb ajusopis väikese häirekellukese tilisema. Konservatiivsed mõtteliidrid on ammu täheldanud, et demokraatia ei vaja mingeid täiendeid ega täpsustavaid epiteete. Kui neid sinna lisama kiputakse, siis on lugejal põhjust olla väga tähelepanelik. Brüsseli retoorikas näiteks on mõistel liberaalne demokraatia väga tähtis koht. Me teame hästi, mida see tegelikkuses tähendab.
Üks aruande neljast koostajast on Katalin Miklóssy. Ta on ungarlanna, kes 1988. a. abiellus Soome, 1998. aastast aga töötab Aleksanteri-instituudis. Peale selle on ta praegu poliitikaajaloo dotsent Helsingi ülikoolis. Suomen Kuvalehti (24.03.2022) teatab, et „Katalin Miklóssy on lugupeetud Ungari ja idapoolse Kesk-Euroopa asjatundja“. Tõepoolest, kogu Aleksanteri-instituudis töötamise aja on ta materdanud oma sünnimaad Ungarit ja eriti selle rahvusmeelset peaministrit Viktor Orbánit.
Libera aruanne, 106 lk pdf-formaadis, on üles ehitatud näidetele konkreetsete riikide praktikast. Kõigepealt analüüsitakse Valgevene ja Venemaa õigusloomet. Seejärel – üllatus, üllatus – pistetakse samasse patta Poola ja Ungari. Kui neid on piisavalt nüpeldatud, pannakse viimase peatüki pealkirjaks Diktaatori meelespea. See sisaldab 14 punkti, mida diktaatoril tuleks silmas pidada, et demokraatlikku riiki diktatuuriks muuta. Esitatud on need mõistagi hoiatustena arvesse võtmiseks liberaalse demokraatia kaitsel.
Minul tekkis patune mõte: kas ikka tõesti on Poola ja Ungari Euroliidu riikidest ainsad, mille kohta nood diktaatori meelespea 14 punkti kehtivad? Kui pööraks õige pilgu Kaja Kallase liberaaldemokraatlikult valitsetavale Eestile?
Peatüki sissejuhatuses nenditakse hoiatavalt: „Igasse demokraatiasse on siiski sisse ehitatud üks nõrkus: kui valimised on vabad, ühetaolised ja kõigile avatud, on täiesti võimalik, et ebademokraatlikud poliitilised jõud saavad valimistel enamuse“. Teisisõnu, võib juhtuda, et rahvas valib valesti, nagu seda mõnelgi pool Euroopas juba näha on olnud. Liberaalsele demokraatiale on see tõeline oht, suurem kui miski muu.
Nüüd meelespea punktide juurde.
1. Vähenda poliitilist võimu piiravaid tegureid, vajadusel kuuluta välja eriolukord.
Eestis on see teostunud täiel määral. Meenutagem maskisundust, millel korrektne teaduspõhine alus puudus; vaktsineerimissundi, kus kohustati inimesi endale süstida laskma lõpuni kontrollimata aineid ja kus keeldujaid vallandati isegi kaitseväest; rahumeelsetele protestimeeleavaldustele tormas aga militsei – vabandust, poolits jõuvõtetega kaitsma meie suurde ohtu sattunud omariiklust.
2. Ründa demokraatiat kaitsvaid järelevalveorganeid.
Millised järelevalveorganid on Eestis erapooletult ja kompromissitult demokraatia kaitseks välja astunud? Tundub, et selle punkti järele diktaatoriks pürgija meelespeas ei ole meie maal mingit vajadust, see tingimus on juba täidetud.
3. Kaaperda prokuratuur ja muuda riigiprokuröri roll poliitiliseks.
Meenutagem, kuidas üks kangesti kunagist tiibraketti meenutava nimega peaprokurör väga solvunud oli, kui tal ei õnnestunudki oma ilmselt eriti külgetõmbavas ametis jätkata ja kuidas ta ühe nominaalkonservatiivse erakonna lõhkiajamisega endale kompensatsiooniks puhtpoliitilist profiiti püüdis hankida.
4. Tee poliitilisi ametissenimetusi nii palju kui võimalik ja täida ühiskonna võtmepositsioonid lojaalsete inimestega.
Pole vist tarvis eraldi meenutada, kuidas Ratase teine valitsus tõrksate kantsleritega hädas oli ja millist võitlust ministritel pidada tuli ministeeriumide ametnikega, kes kohe mitte ei tahtnud uute, suurte ja vajalike, kuid ametnike mugavustsoonidest väljaspool paiknevate algatuste käivitamisega kaasa minna. Võtmepositsioonide täitmine tänasele demokratuurile lojaalsete inimestega probleeme ei tekita, see on meie riigis juba ammu ära tehtud.
5. Põhjenda demokraatiat nõrgendavaid meetmeid demokraatlikku terminoloogiat kasutades.
Kas seda peab siis veel eraldi mainima? Kogu liberaalne demokratuur on ju algusest peale ainult eufemismide peale üles ehitatud. Kadunud N. Liidu hallituslehase hauakambri varakirstudest on eufemismide kasutamise tehnoloogia üsna üksühele üle võetud ja kasutamine käib 24/7 täie hooga.
6. „Enamus eelkõige“ ehk lükka kõrvale vähemuste õigused ja defineeri kodanikuvabadused enamuse huvidest lähtudes.
Siin tuleb kindel olla, et ikka õige rahvastikuosa kõrvale lükatakse, ehk nende õigustele vilistatakse, kes liberatuuri vaadetega hästi nõustuda ei taha. Rahvuslased näiteks. Tegelikud vähemused demokratuuri kehtestajaid ei sega, vastupidi, neid annab imehästi relvana nende vastu välja mängida, kes mõistlikku, jätkusuutlikku, inimväärikusele ning loodusseadustele vastavat elulaadi au sees pidada püüavad.
7. Süsteem peab demokraatlik välja nägema. Valimisi tuleb järelikult korraldada, kuid võitja peab olema kindel.
Mingil juhul ei tohi loobuda e-hääletusest. Mõne vanadekodu ikka leiab, mille arvukatel asukatel viimase valimispäeva öösel kell kolm uni ära läheb ja kes siis hakkavad tuhandete kaupa e-hääli netiavarustesse söötma – ikka selle õige erakonna poolt, otse loomulikult.
8. Kindlusta uusi võimustruktuure, kontrollides kodanike juurdepääsu informatsioonile ja lämmatades sõnavabadust.
Kui praegu küsida: „Mis on kõige lühem anekdoot?“ siis parimaks vastuseks võib edukalt pretendeerida „Peavoolumeedia“. Tingimus on täidetud, ebamugavat dissonantsi põhjustavad vaid „Objektiiv“, „Uued Uudised“, ja veel mõned netiväljaanded; kõigil neil aga puuduvad peavoolumeediaga võrreldavad võimalused oma sõnumi tiražeerimiseks ja levitamiseks.
9. Aseta range kontrolli alla haridussüsteem, õppematerjali tootmine ja õpetajad.
Alustatud on juba kõige noorematest ja haavatavamatest. Nokulaulud ja siil Priidiku lood, mis kõigepealt meelde tulevad, pole kaugeltki ainsad näited, selliseid „õppematerjale“ on liikvel päris palju. Millal need ametlikena põhikooli jõuavad, on aja küsimus. Soovahetuspropaganda aga seab teismelised omalt poolt tugeva vaimse surve alla.
10. Püsiv ainuvõim vajab süsteemset ideoloogilist alust.
Liberaaldemokraatlikku muda tulvab uksest ja aknast. Kui seal esmapilgul ei tundugi erilist süsteemi olevat, siis kui veidi eemale tõmbuda ja üldisemat pilti vaadelda, on tegu vägagi süstemaatilise alalhoidlike jõudude ründamisega kõigist võimalikest suundadest, revolutsiooniliste jõudude rünnakuga konservatiivsete jõudude vastu. Asja olemust üritatakse muidugi tarbetute üksikasjade padriku varju ära peita ja märkamatuks muuta, kuid eks selline hämamistaktika ole ju algusest peale kuulunud revolutsiooniliste jõudude arsenali, kellel ausal ja avatud viisil oma agendat teoks teha pole mingit võimalust.
11. Tee kodanikud riigist sõltuvateks.
Protsess käib väga intensiivselt. Valitsus püüab praegu vasaku jala kannaga paremat kõrvatagust sügada ehk selmet energiahindade taevassesööstule piir panna, mis ju täiesti võimalik oleks, üritab välja mõelda keerulisi, ebakindlaid ja ajutise mõjuga toetussüsteeme. Sellise praktika jätkudes on inimesed sunnitud üha rohkem ja sagedamini riigi luugil kätt väristama, sest muidu on tõsine nälg majas.
12. Tõeline ja püsiv diktatuur pole võimalik ilma korruptsioonita.
Tingimus on ammu täidetud.
13. Nõrgenda õigusriiki juriidiliselt ja tõmba juristid enda poolele.
Näiteid on piisavalt, kuidas inimesi tühiste asjade pärast niiviisi aastate kaupa mööda kohtuid väntsutatakse, et igasugune karistus pärast seda sootuks mõttetuks muutub. Aga kui president Kaljulaid ikka prokurörile teatab, et Kuusik tuleb süüdi mõista, siis kuhu sa, prokurör, pääsed…
14. Kui kodumaa on sinu võimu all, valmistu tagasi tõrjuma väljastpoolt tulevat survet ja nõudmisi. Eriti: kus EL, seal on probleem [„Missä EU, siellä ongelma“ kuulub Põlissoomlaste erakonna kauaaegse esimehe Timo Soini omal ajal populaarsete ütluste ehk „soinismide“ hulka – P. O.]
See on kogu nimestiku ainus täiesti utoopiline ja teostamatu punkt. Et Estonia osariigi kuberner Brüsseli keskvõimu survet tagasi hakkaks tõrjuma? Segi olete või, ärge und nähke! Kõik direktiivid täidetakse kriipsupealt, keeratakse veel omalt poolt mutreid natuke rohkem kinni kui algselt mõeldud. Nii saab Mutti Ursula käest pika pai ja boonusena Macronilt musi.
Lõppjäreldusena tuleb nentida, et Libera aruande pealkirjaks võiks panna kas Diktaatori käsiraamat või Liberaaldemokraatori käsiraamat – erinevus on ainult ühes punktis neljateistkümnest, lihtkodanike jaoks pole sisul mingit vahet. Tere tulemast Uude Uljasse Maailma!
Link Libera esilehele on SIIN
Link aruandele Diktaattorin käsikirja on SIIN
Paul Oja
