Lääne inimene ei tohiks lasta end kõigutada Läänemaailma allakäigu soodustajate arvamustest ega ideedest

Maailm,
- Updated
©AFP/Scanpix
Euroopa Parlamendis on eurokonservatiividel küll tugev positsioon, kuid nad ajavad ikkagi föderaliseerimise rida.

Uued Uudised vahendavad katkendi M.Colletti raamatust “Lääne inimese allakäik”, kus kirjeldatakse seda, kuidas need jõud, kes on koondunud valdavalt Euroopa Rahvaparteisse, annavad konservatiive mängides positsioonid käest. Tegu on nn eurokonservatiivide, mitte rahvuskonservatiividega. Ühtlasi näitab see katkend, kuidas homoagenda võimust võtab.

“Olukorras, kus Lääne ühiskond käib jätkuvalt alla, õõnestatakse aastatuhandete jooksul kujunenud tavasid, moraalipõhimõtteid ja väärtusi, tundub konservatism Lääne kultuuri hoidvale inimesele loomulik liitlane.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Kuid sõjaolukorra analoogiat kasutades ei huvita konservatiive edasiminek, rünnak või vasturünnak – ta püüab kindlustada vaid oma praegust positsiooni. Kui sõjavägi lihtsalt istub ja ootab, millal vaenlane teda ründab, annab ta esimesele võimaluse ümberorganiseerumiseks ja strateegia täiustamiseks. Ajapikku see õnnestubki ja kaitsja satub taas haavatavasse olukorda ja saab lõpuks lüüa.

See protsess kurnab võitlejaid ja nende kaitseliinidest hakatakse läbi murdma ning nad kaotavad üha suurema osa oma valdusest, kuni need, kes seisavad praegusel rindejoonel, ei mäletagi enam, millisel positsioonil nad esialgu asusid, rääkimata selle tagasivõitmisest!

Konservatiiv näeb ainult ühte lahingut ja kaitseb seda, mida peab hetkel õigeks ja tõeseks, kuid ei näe suuremat pilti sõjast, millest see lahing on vaid osa. Lääne tsivilisatsiooni selline sõjapidamine ei päästa.

Varem on olnud juttu sellest, kuidas film ja muusika on meid mõjutanud ning see, mis kunagi oli täiesti vastuvõtmatu, on muutunud tavaliseks. Selline „areng“ on muidugi toimunud tasapisi mõne aastakümne jooksul. Moraalne allakäik jätkub kiires tempos.

Läänemaailma vaenlased ründavad Lääne ühiskonda erinevate kanalite kaudu – üks neist on sotsiaalpoliitika.

Konservatiivid võtavad sotsiaalpoliitikas eesmärgiks säilitada praegune moraalne status quo, mida vaenlased ründavad nii kaua, kuni need moraalsed põhimõtted ja väärtused on täielikult hävitatud.

Konservatiivide positsioonid on alati armutu rünnaku all, ja lõpuks nad annavad vaenlasele järel, loovutades järjest rohkem oma valdusi. Sotsiaalpoliitikat ja ühiskonnanorme muudetakse pidevalt nende poolt, kes püüavad hävitada Lääne ühiskonda ning õõnestada tema põhiväärtusi ja sotsiaalseid struktuure. Hea näide selle kohta on, kuidas sotsiaalpoliitika kaudu jõuti Ühendkuningriigis homoseksuaalsuse heakskiitmiseni ja kuidas mõne aastaga muudeti poliitilist maastikku tundmatuseni.

Kuni aastani 1967 peeti homoseksuaalset käitumist Ühendkuningriigis ebaseaduslikuks, isegi eraelus. Ent 1967. aastal dekriminaliseeriti Inglismaal ja Walesis seksuaalkuritegude seadusega homoseksuaalne akt kahe nõusoleva mehe vahel, kui nad olid vähemalt 21-aastased ja hoiduvad sellest avalikkuses. See oli pöördeline hetk – ja paljudele konservatiivselt meelestatud inimestele see ei meeldinud. Ent sellega asi ei piirdunud. See oli alles algus.

Konservatiivide kaitseliin, kus homoseksuaalsus oli keelatud kahe täiskasvanu vahel – murti läbi. Paljudele tundus see isegi mõistlik, sest see, mida kaks täiskasvanut inimest oma kodus teevad (niikaua, kuni nad ei tee kellelegi halba) on nende oma asi. Kuid see polnud veel kõik ja homoseksuaalsuse toetajad läksid oma nõudmistega edasi.

1970. aastate jooksul kerkis esile suur hulk homoseksuaalseid gruppe ja Londonis peeti kõigi aegade esimene homofestival üle tuhande inimese osavõtul. Konservatiivide esialgne positsioon homoseksuaalsuse ebaseaduslikkuse osas oli nüüd juba unustatud ning vaatamata sellele, et homoseksualism oli lubatud vaid täiskasvanutele koduseinte vahel, hakati seda nüüd avalikult demonstreerima kui midagi vastuvõetavat ja seda normaliseerima. Konservatiivid, kes olid juba järele andnud, leiavad ennast taas uute rünnaku all.

See trend jätkus 1980ndatel, kui suurem tõuge anti AIDSi-haigete normaliseerimise ja aktsepteerimise kujul. Lõpuks pidid konservatiivid uuesti oma kaitseliinilt taanduma ja looma uue positsiooni. 1988. aastal muudetud Ühendkuningriigi 1986. aasta kohaliku omavalitsuse seaduses sätestati, et keelatud on avaldada homoseksuaalsusega seotud materjali reklaami eesmärgil või tutvustada seda koolis tavalise peresuhte alternatiivina.

Selline oli konservatiivide uus seisukoht – nad aktsepteerisid homoseksualismi, kuid ei soovinud pidada seda samaväärseks loomuliku perekonnaga. Lääne vaenlastel oli aga juba uus siht silme ees ja ka sellest kaitseliinist murti läbi – sellekohased märgid ilmnesid 1994. aastal, kui seksuaalse täisea vanusepiir langetati homoseksuaalidel 21-lt 18-le eluaastale.

2000. aastal tugevdati seda rünnakut 1988. aasta õigusakti tühistamisega. Sellele järgnes 2001. aastal seksuaalse täisea vanusepiiri langetamine 16. eluaastani kooskõlas heteroseksuaalsete paaridega. 2002. aastaks aga seadustati homoseksuaalsete paaride jaoks laste adopteerimine ja homoseksuaalse perekonna kohtlemine sarnaselt loomulikule perele.

2004. aastal legaliseeriti Suurbritannias samasooliste tsiviilpartnerlus ja 2014. aastaks oli homoseksuaalsetel paaridel õigus abielluda. Selleks ajaks olid konservatiivid juba ammu edasisest võitlusest loobunud. Homoseksualismi seadustamine ja normaliseerimine võttis vaid 47 aastat, kusjuures homodel on õigus abielluda ja lapsendada, moodustades väärastunud versiooni tuumperekonnast.

See on muidugi vaid üks näide sellest, kuidas konservatiivid tõmbavad piire liivale ja kaitsevad oma positsiooni, kuni neid sunnitakse taanduma ja nad näevad lõpuks, et kõik, mille nimel nad kunagi võitlesid, on kildudeks purunenud. Ja mis veel hullem, konservatiivide seisukohad on sedavõrd muutunud, et nad enam ei mäletagi, mille eest algselt võitlesid.

Aga vaieldamatu tõsiasi on see, et konservatiivid pole kunagi isegi püüdnud oma endisi positsioone tagasi võita. Nende uued positsioonid on suuresti tingitud neile vaenlaste poolt peale surutud. Nad ei taha varasemaid seisukohti isegi tunnistada, häbenedes neid kui mineviku igandeid.

Sõjaolukorra analoogiat kasutades viivad konservatiivid oma sõjalisi operatsioone läbi vaenlaste seatud „tegevuseeskirjade“ alusel, järgides viimaste poliitilise võitluse kokkuleppe parameetreid, keelt ja poliitilist diskursust. Konservatiivid järgivad neid „ausa mängu“ reegleid, et avalda muljet oma toetajatele, kuid see on viljatu katse vaenlasi mõjutada. Selline käitumine on enesetapjalik katse ja saatus on juba enne konflikti otsustatud.

Konservatismi viga on argus. Konservatiivid püüavad meeleheitlikult olla head inimesed ja mitte ainult oma toetajatele, vaid ka vaenlastele. On konservatiive, kes hurjutavad oma mõttekaaslasi, kui need peaksid väitma, et võiks võidelda oma varasemate ideaalide eest ja võita tagasi oma valdusi.

Lääne „moraali“ nimetatakse „modernseks, progressiivseks“ või „ajast ees“ olevaks, sellele vastu astujaid peetakse aga „vihakõnelejateks“, „homofoobideks“ ja „kitsarinnaliseks“. Teisest küljest on need „seksuaalse vabanemise“ jutlustajad sageli seotud pedofiiliaga, aga nende tegusid varjatakse hoolega.

Seega vaenlasele järele andmises ja nende loodud leksika kasutamises ei ole midagi progressiivset. Kuid kui heita praegu pilk juhtivate konservatiivide partei põhikirjale mõnes lääneriigis, ei ole sel enam mingit sarnasust nt viiekümne aasta taguste põhimõtetega.

Selleks aga, et vaenlastest jagu saada, peab Lääne inimene omandama meelsuse, mille keskmes on tugev ideoloogia ja väärtuste kogum, mis ei lase end kõigutada ega painutada Läänemaailma allakäigu soodustajate arvamustest ega ideedest. Ta peab kaitsma oma seisukohta, vaid ka edasi pürgima ning võitlema oma ideaalide ja uskumuste edendamise eest.

Lääne inimene vajab tõelist alternatiivi, tõelist jõudu, millega saab ja tuleb astuda oma vaenlaste vastu ning mitte koogutada ja püüda mängida „kena inimest“.”

Tähelepanu!

Kuna küberrünnakud aina sagenevad ning Facebook ei ole spämmi tõkestamiseks juba pika aja jooksul midagi ette võtnud, siis olime sunnitud Facebooki kaudu artiklite kommenteerimist piirama.

Anonüümse kommentaari lisamise võimaluse jätsime avatuks.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused