Kuidas näeb välja vasakpoolsete “rahumeelne meeleavaldus” Läänes – ühe pealtvaataja silmade läbi

Maailm,
- Updated
©Scanpix
Meeleavaldajad on peaaegu alati agressiivsed, eriti massi tuge tunnetades.

Uute Uudiste toimetajal õnnestus vestelda inimesega, kes on elanud nii Lääne-Euroopas kui ka USA-s, ja kes poliitiliselt aktiivse inimesena üritab olla kursis erinevaid riike viimastel aegadel vapustanud sündmustega.

Alljärgneval kirjeldab ta üht vasakpoolsete korraldatud meeleavaldust, millel ta osales just selleks, et näha nende tegutsemist (ta käib ka näiteks relvapooldajate või indiaanlaste üritustel). Tegu on selle konkreetse inimese nägemusega, seega kui keegi näeb asju teisiti, siis saab ta toimuvast lihtsalt teisiti aru.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Demonstrandid hakkavad kogunema ühe linnapargi servas, kus tavaliselt jalutavad vanemad lastega ja eakamad inimesed. Sel hommikul neid eriti pole, ilmselt ei taheta kogunejatele jalgu jääda. Küll aga on koos ürituse aktiiv, noored inimesed, paljud neist naised – pannakse valmis plakatid ja üldse tehakse eelnevat korraldustööd. Kohal on ka politseipatrullid, mis lubab eeldada kooskõlastatud meeleavaldust – viimasel ajal on juba aegsasti suured jõud kohal.

Hakkavad saabuma meeleavaldajad, peamiselt noored poisid ja tüdrukud, eri rassidest ja rahvustest, tudengid ja töölisnoored, silma hakkavad ka poliitiliste jõudude eraldusmärkidega inimesed ning üha enam saabub ka kaasa löövaid täiskasvanud, kes tunduvad siiski mingist hipigeneratsioonist pärit olevat. Paljud joovad veel hommikukohvi, kallistatakse, vesteldakse eelmise õhtu tegemistest.

Siis hakkavad aktivistid tegutsema. Antakse teada rahumeelse (seda rõhutatakse eriti) rongkäigu marsruudist, edastatakse info, et valitsusasutuse juurde ei pääse, seal on politseitõke ees, soovitatakse mitte alluda provokatsioonidele ning hoiduda ise vägivallast, ergutatakse rahvast, et nende võitlus on õige ja nad võivad nagunii, ning meeleavaldus hakkab liikuma.

Kui esialgu minnakse meie mõistes karjana, hõigatakse loosungeid ja kutsutakse mööduvaid inimesi ühinema, siis tänavat tõkestavat politseispaleeri märgates õhkkond kohe muutub – hooletutest jalutajatest saavad võitlejad. Iseeneseslikult koondutakse ühte, aktivistid hõikavad loosungeid ja kogu mass liigub otse politseinike ette, peatudes seal teatud distantsil.

Järgnevad korraldajate ja aktivistide kõned kiiruga kokkupandud tribüünidelt, milles räägitakse oma eesmärgist ja õigustest, pöördutakse “valitsuse argpükside” poole, kes olevat varjunud politsei selja taha ja kutsutakse neid rahvaga rääkima (ei soovitaks kellelgil tulla, puhtalt enda turvalisuse huvides).

Rahumeelne protest muutub üha vähem rahumeelseks, rahvas köetakse üha enam üles, kõlavad üha sõjakamad loosungid, ringi vaadates näevad protesteerijad suurt toetavat rahvamassi ja neid haarab tunne, et nad on võitmatud. Üha enam karjutakse solvavaid sõnu kindlalt seisvatele politseinikele.

Siis saabub murdehetk, mis seisneb selles, et korraldajatel pole kõnedes enam midagi öelda, ilma et nad ennast kordaks. Rahvas aga on üles köetud ja agressiivne. Noored ja kenad naised lähevad politseinikke “ümber veenma”, et nad neid läbi laseksid – käiku lähevad sõnad ” minu asemel võiks olla sinu õde/tüdruksõber”, “te ju ometi ei kasuta naiste vastu jõudu” ja pisarad, ohtralt kaastunnet esilekutsuvaid pisaraid. Mingil hetkel lähevad naiste härdad palved üle vihanootidega nõudmiseks – eriti agressiivsed on neegritarid, kes temperamendi poolest sarnanevad meie venelannadega ja kellele politseinikud ongi vaenlased, eriti valged.

Mingil hetkel on “rahumeelne meeleavaldus” jõudnud seisu, kust enam tagasipöördumist pole – ülesköetud inimesed nõuavad läbipääsu valitsushoone juurde, et oma nõudmised üle anda. Sellest hetkest muutub kõik ja mitte paremuse poole.

Juba meeleavalduse kogunedes võis näha noori mustas mehi, kes tunduvad mingite rünnakrühmlastena – korraldajad tunduvad teadlikult neist mitte välja tegevat, sest miitingust võivad osa võtta kõik. Sellised noorukid alustavadki püüdega teha kilpiderivisse auk, et meeleavaldajad saaksid sinna söösta. Algul teevad seda üksikud, kes tõrjutakse tagasi, aga siis lähevad vihased noored mehed juba kambakesi kilpe kiskuma. Keegi korraldajatest neid ei takista.

Provotseeritud rüseluses saab üks noor viga, ta tuleb teiste juurde verise näoga ja nüüd haarab meeleavaldajaid vihalaine – kuradi politseivärdjad, peksavad meid, rahumeelseid protestijaid, kes esitavad õiglasi nõudmisi. Üha uued vihased noored tormavad löömingusse, eriti kui on lootust läbi murda. Nad tõrjutakse tagasi, ja siis hakkavad “rassistide ja fašistide pihta” lendama pudelid, kivid ja kõik muu kättesaadav.

Siinkohal kirjeldus katkeb, sest juhtuda võib kõike: mõnikord suudavad meeleavaldajad läbi murda, mõnikord vastab politsei pisargaasi ja kumminuiadega ning vastaseis vältab pikki tunde. Rahumeelsusest pole enam jälgegi, kuid meedia kirjeldab tavaliselt seda kui rahumeelset meeleavaldust, mille keegi (politsei, ametnikud) lausa verre ja repressioonidesse uputasid.

Eraldi tasub veel rääkida meeleavaldajate meeleolust, kui kuskil põleb auto, lendavad kivid, kõlavad lasud – on suur hulk noori, kellele kõik see on ülipõnev action ja kes võivad kasvõi öö otsa kaasa lüüa. Paljusid tõmbab sõja ja vere hõng.

Mis aga puutub politseinikesse, siis selle kirjelduse andnud inimene on ka nendega vestelnud – politseinikud ütlevad, et nemad täidavad käsku ja ei saa teisiti käituda (kuigi nendegi seas on neid, kes oleksid pigem meeleavaldajate poolel, ennekõike mustad).

Kui politseinikud laseksid meeleavaldajad läbi, siis ei täidaks nad oma kohust – muuhulgas kannatab ka nende professionaalne uhkus, sest nende töö ongi korralagedustele vastu seista. Üks politseinik kirjeldas seda masendavat jõuetuse tunnet, kui agressiivne rahvamass läbi murdis – me oleme riigi esindajad, korravalvurid, aga meist ja meie tööst ei hoolita.

Kui aga meeleavaldajate kivirahe all hakkavad viga saama politseinikud, siis lähevad jõujooned ise paika – siis tuleb omi ja seadust kaitsta ning vastasseisjad on vaenlased. Sinu pihta täie jõuga kivi viskav inimene ei ole enam midagi muud kui vaenlane.

Selline on ühe kohalkäinu kirjeldus, mille kohaselt pole sellist mõistet nagu “rahumeelne meeleavaldus” – karjainstinkt, oma jõu tunnetus ja kambavaim muudavad inimesi tundmatuseni. Kirjeldaja sõnutsi võivad kõige hullemaks muutuda noored naised, kellest saavad agressiivsed fuuriad, ja kui siis selline amatsoon viga saab, muutub ta kohe kaitsetuks, nõrgaks ja abituks olevuseks, kellele on “liiga tehtud” – sellest haaravadki vasakliberaalsed väljaanded kohe kinni, rääkides politseivägivallast.

Tegu on ühe, kõige tavalisema variandiga meeleavaldusest – on ka neid, mis ongi juba algusest vägivallale häälestatud, ja ka neid, kus inimesed on valinud passiivse vastupanu taktika ehk istuvad niisama, et lihtsalt riigi ressursse välja kurnata (politsei peab kohal olema). Tavaliselt toimub kõik siiski eelkirjeldatud stsenaariumi järgi.

Lõpetuseks toonitavad Uued Uudised veelkord, et see kirjeldus on ühe inimese nägemus Läänes toimuvast ja kindlasti on palju neid, kes näevad juhtuvaid täiesti teise vaatenurga alt.

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused