On üllatav, kui kiiresti on USA demokraadid suutnud maha mängida oma positiivse kuvandi, seda vaatamata meedia vankumatule toetusele, kirjutab portaali Townhall kolumnist Kira Davis. Võtkem kasvõi Clintonid – äärmiselt hämara taustaga poliitdünastia esindajad –, kelle kahtlased teod leidsid massilist kajastust, kuid kelle maine suurt kannatada ei saanud.
Bill Clinton (tuntud oma praktikantide ahistamisega Valges majas) on tulnud isegi #MeToo ajastul kõigest puhtalt välja. Ja seda põhjusel, et üks osa meediast on Clintoneid jumaldanud ega ole kunagi soovinud nende „režiimi“ ajal aset leidnud probleeme kajastada.
Demokraadid on nautinud aastaid suurepärast avalikku kuvandit. Narratiiv on püsinud samana juba kümneid aastaid: vabariiklased on halvad, demokraadid aga õiglased ning head. Ja kuna see narratiiv on olnud nii tugev, on seda ilma küsimusi esitamata aktsepteeritud. Mitte ainult USA-s, vaid ka rahvusvahelises meedias. Kuid nüüd on demokraatide positiivne kuvand hakanud murenema. Kui küsida miks, on vastus lihtne – Trump.
Trumpi edu presidendivalimistel raputas küll korralikult ka vabariiklaste parteid, kuid see ei üllatanud kedagi, sest vabariiklaste kuvand on olnud negatiivne juba pikalt. Ent tema valimine kiskus justkui lahti veel mõned väga hoolega kinnitatud ankrud. Hiljutine nn blackface’i skandaal Virginias (Virginia kuberneri süüdistati näo mustaks värvimises ja poseerimises koos Klu Klux Klani kostüümi kandva isikuga 1984. aastal kooli aastaraamatus), Covingtoni katoliikliku kooli õpilaste süüdistamine põlisameeriklase solvamises (ehkki hiljem selgus, et tegemist oli hoopis provokatsiooniga õpilaste vastu), vabanduste otsimine esindajatekoja liikme Ilhan Omari antisemiitlikele väljaütlemistele ja paljud teised hiljutised skandaalid on kõik näited selle kohta, kuidas tavapärastest meedia kokkumängudest demokraatide kaitsmiseks enam ei piisa.
Peamine probleem seisneb selles, et demokraatlik partei otsustas juba tükk aega tagasi – ilmselt juba Obama presidendiks valimise ajal – võtta täielikult omaks identiteedipoliitika. Mõnda aega osutuski see väga edukaks, rahustas nende fanaatilisi toetajaid ja vastandus hästi meedia loodud negatiivsele narratiivile vabariiklastest. Partei liidrid jätkasid traditsiooniliste mitte-midagi tegijatena, söötes toetajatele ette piisavalt raasukesi, millega hoidsid neid näljastena ning motiveerituna. Kuid metslooma narritamine viib lõpuks selleni, et ta ei piirdu enam ainult möirgamisega. Lõpuks ta hammustab, ning demokraatide äärmuslik toetajaskond ongi löönud hambad oma toitja kätte. Nancy Pelosi ja tema vananevad kolleegid on selle hammustuse jõudu alahinnanud. Ja päris kindlasti on nad alahinnanud hammustajate nälga. Küllastumise asemel on nood muutunud veelgi pöörasemaks.
Seega võib öelda, et demokraatide ajutrust hindas end selgelt üle ning sattus ootamatult n-ö äärmuslaste armu alla. Mõned ehk ütlevad, et demokraadid ise ongi äärmuslased. Nii või teisiti, demokraadid hindasid end üle suurelt ja nende strateegia ebaõnnestus nii rängalt, et pool riiki otsustas avaldada protesti valimiskastide juures. Ja presidendiks sai Trump. Paraku oli demokraatide raev Trumpi „varastatud“ valimisvõidu üle oli niivõrd suur, et ebaõnnestunud strateegia väljavahetamise asemel anti gaasi juurde. Ja nüüd on demokraadid avastanud end ebamugavas olukorras: nad on aidanud kaasa uut tõugu demokraatide tõusule, keda on kasvatatud fanatismis, kuid kelles ei tekita fanatism kui selline mingeid küsimusi, sest nende jaoks on inimlikkusest olulisem „identiteet“.
Nancy Pelosi – demokraatide halastamatu ja raudne liider – on korraga muutunud partei identiteedipoliitika tiiva esindajate jaoks ebaoluliseks. Pelosi ei tagane just kuigi tihti oma positsioonist, kuid möödunud nädalal ta seda tegi, võttes tagasi oma kommentaarid antisemitismi kohta ja otsides vabandusi esindajatekoja moslemist liikme Ilhan Omari antisemiitlikele väljaütlemistele.
Ka USA endine asepresident Joe Biden oli sunnitud nõustuma identiteedipoliitikute tiivaga ja vabandama selle eest, et nimetas praegust asepresidenti Mike Pence’i mõistlikuks inimeseks ja tema kriitilist suhtumist LGBTQ-liikumisse aktsepteeritavaks.
2016. aastal, kui Trumpi-vastane liikumine algas, tundus see suuresti ilustatud jonnihoona. Demokraatide juhtkond pidas seda ekslikult võidustrateegiaks. Kuid nad kulutasid liiga palju energiat konservatiividele käkki keeramise peale ja keerasid sellega hoopis käkki iseendale.
Allikas: Townhall
Refereeris Triin van Doorslaer