Lääne ülikoolid loovutavad “mitmekesisuse” nimel mõistuse – Cambridge’i näite varal

Cambridge`i ülikool tutvustab ennast maailmale eriti kehvast küljest.

Suurbritannia konservatiivne ajakirjanik ja autor Douglas Murray kirjutab sellest, kuidas ülikoolid on vahetanud oma akadeemilise vabaduse identiteedipoliitika ajamise ja oma n-ö tubliduse signaliseerimise vastu.

Viimastel aastatel on nn progressiivsuse ideoloogia marssinud hooga läbi avalike ja erakätes olevate institutsioonide. Valitsusasutused peavad oma kohuseks edendada „mitmekesisust“, nagu oleks tegemist eesmärgiga iseenesest.

Praktikas tähendab see erinevate kvootide kehtestamist; selliste kvootide, millega arvatakse inimese võimetest olulisemaks tema identiteet. Suurkorporatsioonide juhid räägivad intersektsionaalsusest ja teistest vasakäärmuslaste ideoloogilistest väljamõeldistest, eeldades ilmselt, et see kõik rikastab nende ettevõtteid, mitte ei muuda vaesemaks.

Katastroofilise vasakliberaalse ideoloogiaga nõustumisel on hakanud innukust üles näitama ka seni n-ö pühaks peetud institutsioonid. Kui keegi selles veel kahtleb, siis tasub heita pilk Cambridge’i Ülikooli õilsate väravate taha. Viimase paari kuu jooksul on seal võetud vastu mitu otsust, mille valguses paistab Suurbritannia üks austatumaid õppeasutusi suure allaandjana.

Märtsis teatas Cambridge’i Ülikool, et võtab tagasi usuteaduste teaduskonna poolt saadetud kutse akadeemik Jordan Petersonile [Toronto Ülikooli psühholoogiaprofessor ja kliiniline psühholoog, kes on teravalt kritiseerinud Põhja-Ameerika ülikoolide humanitaarvaldkonna ideologiseeritust – tõlkija märkus].

Ehk oleks siinkohal paslik mainida, et Cambridge’i usuteaduskond ei satu just kuigi sageli rahvusvahelisse huviorbiiti. Professor Peterson seevastu ei ole mitte ainult suurelt tunnustatud teadlane, vaid teda võib pidada lausa akadeemiliseks fenomeniks, kelle internetis levivaid piibliteemalisi loenguid on vaadanud miljonid inimesed.

Cambridge’is plaanis Peterson rääkida Moosese teisest raamatust ehk Exodusest ja sellest oleks olnud kasu paljudele. Kuid eelkõige oleks sellest saanud kasu Cambridge’i Ülikool, kes oleks nii näidanud, et parimad ja eliitsemad ülikoolid seisavad kõrgemal poliitilisest kisast. Kuid seltskond Cambridge’i vasakaktiviste – tudengeid ja akadeemikuid – otsustas teha lobitööd Petersoni tulemise vastu. Ja ülikool läks sellega kaasa.

Tegemist oli esimesega kolmest otsusest, mis näitasid selgelt, et Cambridge – sarnaselt nii paljudele teistele institutsioonidele – ei ole enam endine.

Kuu aega tagasi sattus Cambridge taas uudistesse, kuna oli teatanud, et kavatseb viia läbi uurimise, millega soovitakse saada selgust selles, kas ja millisel moel aitas ülikool kaasa või sai kasu orjakaubandusest. Antud otsus on õpikunäide institutsionaalse tubliduse signaliseerimisest [ingl k: virtue-signalling].

Isegi kui Cambridge omal ajal orjakaubandusest mingil moel kasu sai – nagu said paljud inimesed, ja mitte ainult Aafrika orjakaubitsejad –, siis mil viisil peaks ülikoolil olema võimalik seda praegu heastada? Kas tõesti nii, nagu hiljuti tehti – nimelt eemaldati ülikooli kampusest kell, mida „ülima tõenäosusega“ kasutati kunagi istanduses, kus töötasid orjad. Kes küll oskaks öelda, mis annab tõuke selliste haletsusväärsete ja ajalookaugete žestide tegemiseks?

Paraku – niisugused asjad ei ole mäng. Äärmuslikud ideoloogiad – ükskõik kui hoolega neid ka õigluse ja sündsuse maski taha peita püütakse – loovad alati karme ja ebaõiglasi olukordi.

Üsna hiljuti vallandati Cambridge’i Ülikooli St Edmund’si kolledžis noor akadeemik Noah Carl. Sotsiaalteadlast ei vallandatud mitte sellepärast, et ta tegi midagi valesti, vaid põhjusel, et seltskond tudengeid ja teisi õppejõude leidis, et Carli uurimisteema on neile solvav [väidetavalt sisaldas Carli uurimistöö paremäärmuslikke vaateid ja rassilise ning usulise viha õhutamist – tõlkija märkus].

Nende kaebustest võis üsna selgelt järeldada, et nad ei olnud lugenud ühtegi Carli artiklit ega uurimistööd. Kuid institutsioon otsustas uhkustada oma uute põhimõtetega ja käituda äärmiselt ignorantselt kõige sellise suhtes, mis on vana ja iganenud, näiteks nagu ausus, sündsustunne, õiglus või – nagu ilmneb – ka arusaamine sellest, millest sa räägid.

Carli vallandamisest teatades vabandasid St Edmund’si kolledži juhid tudengite ees, muretsedes sellepärast, et kellegi sellise ametisse nimetamine, kelle vaated erinevad tudengite omadest, võis neid solvata.

Noah Carl esines hiljuti Oxfordi ülikoolis konverentsil. Ja enam selgemalt ei ole võimalik tuua esile vahet ülikoolide vahel, millest üks on otsustanud alluda pööbli mässule ja teine mitte.

Allikas: The Telegraph

Refereeris Triin van Doorslaer

Kommentaarid