20.01.2021
Kummaline, kuid need tegelased on tänases läänemaailmas vägagi populaarsed. (Foto: Scanpix)
Vasakpoolsed on alati surunud maha sõnavabadust ja püüdnud hävitada dissidente, seda alates Leninist ja 1917. aasta oktoobrirevolutsioonist saadik, kirjutab USA raadiosaatejuht ja kolumnist Dennis Prager.
Tegemist on olulise erinevusega liberaalide ja vasakpoolsete vahel. Liberaalid usuvad sõnavabadusse. Ent praegune vasakpoolsete tormijooks Ameerikale, mis on suurim oht vabadusele kogu Ameerika ajaloo jooksul üldse, on saanud teoks põhjusel, et liberaalide arvates ohustavad konservatiivid neid rohkem kui vasakpoolsed. Liberaalid ei mõista, et vasaktiiva jaoks on nad lihtsalt kasulikud idioodid.
Vasakpoolsed kontrollivad ülikoole. Ülikoolides on lubatud väga vähe eriarvamusi. Vasakpoolsed kontrollivad pea täielikult meediat. Nn peavoolumeedias on lubatud üsna vähe või peaaegu üldse mitte eriarvamusi. Vasakpoolsed kontrollivad Hollywoody. Hollywoodys ei ole eriarvamused üldse lubatud.
Seepärast ongi meil tühistamise kultuur (cancel culture) – igaüks, kes jääb vasakpoolsetega avalikult eriarvamusele, ja isegi mitte enam avalikult, vaigistatakse või ta kaotab töö. Näiteks teatas Ameerika kinnisvaramaaklerite liit hiljuti, et teatud küsimustes (eriti rassismi puudutavates küsimustes) peavooluga eriarvamusele jäämise puhul ähvardab rahatrahv ja liidu liikmelisusest ilma jäämine, mis põhimõtteliselt tähendab, et inimene on ilma ka oma tööst kinnisvaramaaklerina.
Miks tahavad vasakpoolsed kõik dissidendid vaigistada? (Just nimelt vasakpoolsed, sest konservatiivide poolega siin paralleeli tõmmata ei ole kohane, konservatiivid ei vaigista dissidente või debatte.) Vastuseks – ehkki vasakpoolsed seda ei tunnista – on hirm teistsuguse arvamuse ees. Ja hirm on ka põhjendatud. Vasakideoloogia on põhimõtteliselt üks hiigelsuur õhupall, mille sees pole muud kui paljas õhk. Ükskõik kui suur see õhupall ka pole – Demokraatlik Partei, New York Times, Yale’i ülikool – selle õhupalli lõhkumiseks on vaja vaid üht teravat nõela.
Vasakideoloogiat hoiavad elus nn intellektuaalid. Kuid vasakpoolsus iseenesest kätkeb endas väga vähe intellektuaalsust. Tegemist on doktriinide ja emotsioonide kombinatsiooniga. Tõestus? Sügavalt intellektuaalsed inimesed ei lämmata oma oponente, vaid kuulavad neid.
Just sel põhjusel pelgavadki ülikoolid nii paaniliselt konservatiivsete külalislektorite kutsumist. Üks kõneosav konservatiiv võib pöörata tunni ajaga ringi aastaid kestnud vasakideoloogilise indoktrineerimise. Vaadake mõnda konservatiivide peetud loengut – neid võib veel YouTube’ist leida – ja te näete suuri auditooriume, täis tudengeid, kes ihkavad kuulda midagi muud kui pidevat vasakpoolset nämmutamist. Tudengite nägudelt on näha, kui hoolega nad kuulavad ideid, mida nad kunagi varem kuulnud ei ole, ja neil ideedel on ilmselge mõju. Ülikoolidel on igati põhjust peljata konservatiivseid külalislektoreid. Nad tulevad nõel käes ja torkavad ülikoolide kalli õhupalli katki.
Samal põhjusel on väga raske saada vasakpoolseid debateerima. Prager kirjutab, et oma 35-aastase saatejuhi karjääri jooksul on ta kutsunud oma saadetesse ligi sada vasakpoolset autorit, professorit jne. Pea ükski neist ei ole nõustunud kohale tulema. Nad eelistavad vasakpoolseid meediakanaleid, kus neile kunagi mingeid väljakutseid ei esitata. Samas kui konservatiivsed intellektuaalid ütlevad vasakpoolsete kutsetele enamasti jah, ehkki selliseid kutseid tuleb väga harva. Vasakpoolsete väitel ei ulatu konservatiivid nende intellektuaalse tasemeni ja nad ei taha raisata oma aega. Iseenesest võiks ju arvata, et vasakpoolsetele tuleks konservatiivide rumaluse avalik demonstreerimine kasuks, aga nojah.
Vasakideoloogid ei taha konservatiividega debateerida, nad ei tule esinema konservatiivsetesse saadetesse ja nad takistavad konservatiividel vabalt rääkida, sest nad (õigusega) kardavad konservatiive. Vastastikuses debatis ilmneks ju kohe, millised intellektuaalselt küündimatud vihaõhutajad vasakpoolsed tegelikult on. Ja sügaval südames teavad nad seda ise ka.
Niisiis, vasakpoolsed summutavad sõnavabadust, sest neil ei jää muud üle. Kus on sõnavabadus, seal on dissidendid. Ja kus on dissidendid, seal ei ole enam vasakpoolsust.
Allikas: Townhall