Liberaalne demokraatia on sama kahekeelne kui nõukogude totalitarism

Läänelikus demokraatias võiks ju loota, et seal pannakse suurt rõhku sõnade ja tegude kokkulangevusele, kuid see on näiline – tegu on sama variserliku ühiskonnaga kui oli CCCP.

Liberaalne ühiskond annab ühiskonnale suured, isegi perverssusi lubavad vabadused, tehes viimased lausa kohustuslikuks, kuid seda vabadustesadu katsetakse ainult eurooplaste peal, keerates seal kõik vindid üle. Sisserändajad jäävad kõigest sellest ilma, sest see kas ei sobi neile (perverssed vabadused) või need ei ulatu migrantideni (elementaarsed inimõigused).

Hea näide on Rootsi – üdini feministlik ühiskond, kus valgete ühiskonnas ehk etniliste rootslaste seas on mehed lausa maadligi surutud. Võiks ju arvata, et sellest soolisest võrdsusest saavad osa ka näiteks mosleminaised, aga võta näpust – nemad jäävad kõigest ilma ja peavad ikkagi meeste kamandama olema.

Rootsi moslemikogukond on kasvanud ülisuureks, see elab no-go-tsoonides oma elu ja ükski feminist, ka arvukad naispolitseinikud, ei julge sinna minna. Vastupidi – naispolitseinik mõjub moslemikvartalis väljakutsena ja seda teades hoiavad naiskorravalvurid sealt eemale. Isegi Feministide partei osakonnad kolivad Rinkbyst minema.

Vasakliberaalid on sellele nähtusele, kus nad ei ole võimelised kaitsma läänelikult elada soovivaid mosleminaisi, leidnud oma põhjenduse – nad tunnistavat inimeste õigust usuvabadusele ja elule traditsioonide järgi, pealegi tundvat mosleminaised ennast oma keskkonnas turvaliselt. Paraku aga tapavad moslemimehed ka oma õdesid ja tütreid ka Rootsis, kui nood julgevat peret “häbistada” ehk vabadust nautida.

Rootsi ei kaitse migrantidest kristlasi sinna kolinud moslemite eest. Läänelik ühiskond ei kaitse üldse enam abivajajaid, pugedes vabaduste sildi taha, kuhu poevad paraku ka need, kellel neist täiesti suva on. Karmide reeglitega islam võtab riiki üle, samas kui liberaalne ühiskond represseerib ja hävitab euroopalikku keskkonda ja inimesi, kes ei taha elada pseudovabaduste uputuses.

Eestis on tegelikult sama olukord juba tekkinud. Eestlasi sunnitakse jumaldama geisid ja neegreid, toetama erinevaid peremudeleid ja sooneutraalsust, soolist võrdõiguslikkust ja geiagendat. Paraku on ka meil migrantide keskkond, kuhu eestlastest multikultuurlased minna ei julge – see on eestlastest suhteliselt kseno- ja homofoobsem venekeelne kogukond.

Miks meie feministid, LGBT-lased, Gaystapo, võrdõiguslased ja sooneutraalid ainult eestikeelses keskkonnas tegutsevad ja seal “keelan, käsen, poon ja lasen” poliitikat juurutavad? Sest venekeelsesse kogukonda ei julge nad homopropaganda, võrdõigusluse ja virgiiniawoolfidega minna – venelased austavad endiselt traditsioonilist perekonda, ei salli pederaste ega “euroopalikke väärtusi”! Just enne valimisi oli tunda teatud poliitiliste jõudude paanikat, et äkki minnakse venekeelsesse keskkonda rääkima sellest, kuidas võimulolijad liberaalseid perverssusi sisse veavad ja neid kohustuslikuks teevad.

Läänes on sellise poliitikaga loodud paralleelühiskonnad, kus eurooplased on õnnetud, sest neile tehakse ebanormaalsused kohustuslikuks; migrandid on õnnetud, sest ei saa kasutada lihtsaid inimõigusi ja kodanikuvabadusi. Ka Eestis on vene ja eesti paralleelühiskonnad ja vahe nende vahel süveneb üha, sest eestlastele surutakse kaela “euroopalikke väärtusi”, venelastele aga neid vastupanu kartuses kohustuslikuks teha ei juleta. Nii kasvamegi me eri suunades mitte ainult keeleliselt, vaid ka väärtuste, eriti just venelike ja nende vasakliberaalsete osas.