02.01.2021
Tsensuur on juba Lääne ühiskonnale omane nähtus.
Lääne liberaalse ühiskonna üheks paradoksiks on see, et karmistuvad karistused neile, kes on vabaduste arutu laiendamise vastu.
Liberaalne ühiskond kaitseb väidetavalt inimõigusi, laiendades samas pidevalt nende ringi ja pannes inimõiguste alla juba ka inimeste kapriise ja nõrkusi. Paralleelselt sellega laiendatakse ka igasuguseid isikuvabadusi, mis võimaldavad teha praktiliselt kõike, kuigi mingisugused moraalsed piirid on esialgu veel olemas.
Muidugi kipuvad need vabadused juba tugevasti põrkuma – kui näiteks kaitstakse igati islamiimmigrantide õigusi, mis aga ei taha kuidagi haakuda lääneliku arusaamaga naiste õigustest.
Tagajärjeks on see, et mosleminaised ei saa ka Läänes euroopalikku elulaadi praktiseerida, sest suureks paisunud islamikogukonnad sunnivad neid usutraditsioonide kohaselt mehe varju jääma – Euroopa ei suuda ega taha islamit mõjutada, et too aktsepteeriks Lääne väärtusi.
Läänes on palju inimesi, kes näevad seda ja juhivad ka ühiskonna tähelepanu sellele, et ei saa üheaegselt anda piirituid vabadusi kõigile, sest need hakkavad demokraatiale vastu töötama – näiteks islami ja feminismi kontekstis. Ja siit tulebki välja uus Lääne fenomen.
Nimelt paisatakse kogu repressiivne aparaat nende vastu, kes juhivad tähelepanu vajadusele vabadusi ikkagi sedavõrd piirides hoida, et need ei tekitaks kaost ega lammutaks traditsionaalset moraalset ruumi; kes osutavad vastuoludele ja probleemidele, mis sellises kaootilises ühiskonnas tekivad; kes leiavad, et Lääs ei tohiks teisi kultuure nii vabalt sisse lubada ja lasta neil siinseid väärtusi eirata. Tavaliselt on nendeks konservatiivse maailmavaatega inimesed, kes näevad traditsioonilise ühiskonna lammutamist ja kokkukukkumist.
Piirangud sotsiaalmeedias, vihakõneseadused ühiskondades, vihakampaaniad vasakliberaalsetes kogukondades ja nendele alluva meedia teravik on suunatud just nende vastu, kes ei taha senistest väärtustest nii lihtsalt loobuda ja “uusi” vastu võtta ning kes leiavad, et vabadus ei tähenda anarhiat. Nende vastu suunatud tsensuur, moraalne terror, repressioonid ja karistused kasvavad sedavõrd, kuivõrd rohkem nõrkusi, kapriise, ihasid ja suisa perverssusi vabaduste alla mahutatakse.
Ühiskond harjutatakse sellise totalitarismi naasmisega ruttu ära, sest seda serveeritakse kui vabaduste kaitsmist – inimesed nõustuvad ajupesu tagajärjel, et tsensuuri ja sõnavabadust on tõesti vaja piirata, sest see ei käi justkui nende pihta, vaid on suunatud hoopis “pahade” poole. Ühiskond suukorvistab ennast ise, andes samas kaosele vabaduse lammutada kõiki ja kõike.
Kui sellise “vabaduse” kritiseerijad on kord elimineeritud, siis saavad ka laiendatud vabadused varsti otsa või on need karmilt regelementeeritud. Totalitaarne ühiskond, kes on aktiivsetest vastalistest jagu saanud ja repressioonid oma tööriistaks valinud, võtab käest ka varasemad ohtralt pillutatud vabadused. Lääs sammub just seda teed.
UU