“Liberaalse demokraatia” eksport traditsioonilise ühiskonnaga maadesse lõpeb alati verevalamisega

Kuigi Lääne demokraatia liberaalne variant muutub üha totalitaristlikumaks, peetakse seda endiselt “tõeliseks demokraatiaks” ja eksporditakse mistahes riiki, vaatamata sealsele kultuuritaustale – ja sellest tulevad rängad tagasilöögid, nagu alles juhtus Afganistanis.

Sageli aga kõlbabki teatud riikidele, eriti just patriarhaalsetele islamimaadele, oma tee, kus riiki juhib “isake”. Mitte et see demokraatlikest seisukohtadest lähtuvalt päris õige oleks, vaid sealne ühiskond ongi sellisele valitsemisviisile rajatud ja muudatused, eriti vasakliberaalsed, tähendavad korralagedust, hullemal juhul kodusõda, nagu see juhtus eksporditud demokraatiaga Iraagis, Afganistanis ja Süürias. Tundub uskumatuna, aga USA saatkonnal Kabulis lehvis kuni Talibani tulekuni vikerkaarelipp – ilmselt oli sellel suur roll usuäärmuslaste võimuletulekul.

BNS kirjutab: Usbekistani riigipea Šavkat Mirzijojev võitis ülekaalukalt pühapäevased presidendivalimised, kus vaatlejate sõnul puudus “sisuline konkurents”. Keskvalimiskomisjoni teatel toetas Mirzijojevit, kellel oli valimistel neli vastaskandidaati, esialgsetel andmetel 80,1 protsenti valijaist. Mirzijojev tuli võimule 2016. aastal pärast oma mentori Islam Karimovi surma.

Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni juhitud vaatlusmissioon märkis, et valimistel puudus “reaalne konkurents” ning opositsioonierakonnad ei olnud esindatud. “Valimispäeval esines märkimisväärseid protseduurilisi rikkumisi,” lisas missioon avalduses. “Usbekistani valimisseaduses on endiselt puudujääke ja see ei vasta täielikult demokraatlike valimiste rahvusvahelistele standarditele.” (Muide, ka Eesti presidendivalimistel puudus konkurents ja KO valimistel esines protseduurilisi rikkumisi).

Jälle otsustab mingi neomarksistlikust ideoloogiast lähtuv maailmaorganisatsioon demokraatia olemasolu või puudumise üle ühel ilmaliku suunitlusega islamimaal. Võib eeldada, et kui sinna eksportida “euroopalikud väärtused” ja liberaalse demokraatia, on kohe kodusõda lahti, nagu see juhtus pärast “Araabia Kevadet” Süürias.

Kui ise kohal käia ei saa, tasub vaadata reisisaateid. Sarjas “Kaks kanget Sovetistanis” käisid Usbekistanis Teet Margna ja Kristjan Jõekalda, paaril korral on seal käinud 4X4 automatkajate seltskond. Kuigi Jõekalda tõi esile väljendi “Kui tahad näha paradiisi, vaata Usbekistani riigitelevisiooni. Kui tahad näha põrgut, tule ise kohale”, olid mõlemad reisiseltskonnad Usbekistaniga väga rahul. Suurest vaesusest hoolimata on inimesed külalislahked, rõõmsad ja avatud, seda erinevalt kinnisest ja rangelt kontrollitavast naaberriigist Türkmenistanist.

“Kaks kanget” külastasid Taškendis üht üsnagi euroopalikku peret, kus neile õpetati pilafi valmistamist ning seiklesid kunstnike tänaval – riik tundus igati normaalsena. Muidugi ei näe turist allhoovusi, eriti poliitilisi, aga kindlasti ei äga usbeki rahvas ebainimliku diktatuuri all, nagu tundub olevat Türkmenistanis.

Mis aga juhtuks Usbekistanis siis, kui liberaalsel demokraatial õnnestuks seal kanda kinnitada ning sinna voolaks välisrahastusega ideoloogilised MTÜ-d, “inimõiguslased”, LGBT, feministid? Traditsioonilises ühiskonnas tekitavad sellised ühendused kiiresti kaose, vastandudes agressiivselt senisele elulaadile. Neile tekib kiiresti vastupanu, eriti islamiühiskonnas, ja see läheb ruttu üle verevalamiseks, sest need rahvad on temperamentsed. Pärast kaost loksub pendel tagasi ja võimule tulevad uued taliibid.

Kesk-Aasia viit endist Nõukogude vabariiki peetakse viitsütikuga miiniks. Valitsused on suhteliselt ilmalikud, juba tekkinud islamism on jõuga maha surutud (nn demokraatlikus maailmas seda poleks lubatud), kuid suur vaesus, sotsiaalne ebavõrdsus, kehvad rahvustevahelised suhted ning maa ja vee puudus annavad igakülgse võimaluse uute konfliktide tekkeks. Kindlasti tähendab Kolmandale maailmale Kesk-Aasias suurt ohtu ka kliimavõitlus, sest kui seal peaks hakatama tulutoovat fossiilsete kütuste ammutamist piirama, on põgenikelaineid vallandavad sotsiaalsed plahvatused möödapäästmatud.

Liberaalne Lääs peab sellised riigid rahule jätma ja mitte suruma sinna oma “demokraatiat”, mis ise läheneb kiiresti autokraatsusele ja totalitarismile.