Maailm ei saa lõputult rahvaste sõdimishimu kinni maksta

Maailmas on vähemalt paarkümmend riiki, kus sõditakse aastakümneid ja lõppu pole näha – ning teised riigid peavad nende vaenu tagajärjed kinni maksma.

ÜRO Maailma Toiduprogrammi (WFP) juht hoiatas taas, et 16 miljonit jeemenlast liiguvad näljahäda suunas ning miljonite inimeste toidukoguseid tuleb juba oktoobris kärpida, kui lisaraha ei saada. ÜRO Peaassamblee raames toimunud kõrgetasemelisel kohtumisel tõdeti, et pärast 600 miljoni USA dollari ulatuses lisaraha kogumist on Jeemeni jaoks vajaka veel miljard dollarit.

Jeemenis on kogu aeg sõditud – on olnud kaks Jeemenit, milles mõlemas on olnud kodusõda, siis on riigid liidetud, uuesti on puhkenud separatistlikud mässud, siis on relvad haaranud huthid ja teised islamistlikud rühmitused. Üheski riigis aga ei sõdita ilma elanikkonna toetuseta ühele või teisele poolele – seega on inimesed kodumaal toimuva eest vastutavad ning seda ka majanduse allakäigu ning sellega saabunud vaesuse osas.

Islamiriigis toimunu näitab, et usufanatismi puhul pole ka naised rahu eest väljas – al-Holi laagris on “džihaadi pruudid” vägagi ekstremistlikult meelestatud.

Mõistagi kannatavad inimesed sõja tagajärgede käes, surevad või lahkuvad – aga miks peavad teised neid sõdalasrahvaid enda juurde võtma ja nendega oma loodut jagama? Eriti veel kui tulijad on sõdades kalestunud inimesed, kes on harjunud probleeme vägivallaga lahendama.

Jeemeni lahendused on Jeemenis endas – tuleb otsida kokkuleppeid, kasvõi laguneda mitmeks riigiks või luua eraldi piirkonnad, aga rahu taastamine ja ülesehitustöö on ainult nende endi teha. Praegu maksab ÜRO lihtsalt nende sõjad kinni.

Kui möödunud sajandi lõpus oleks Nigeri ja Mali mustanahalised valitsused andnud kõrberahvale tuareegidele kas autonoomia või iseseisvuse, siis oleks ka praegune sõda tulemata jäänud. Prantslased aga sonkisid Nigeri uraani otsingul üles, tuareegid alustasid ülestõusu, hiljem kolis sinna Islamiriik ja nüüd on sealmail suur sõda, mille lõppu pole näha, sest ka Lääs (Prantsusmaa) rõhub sõjalisele lahendusele.

Täielik absurd on Kongo DV, kus valitsus sõdib pikki aastaid opositsioonirühmituste ja separatistidega ning riigis on ennast sisse seadnud praktiliselt kõigi naaberriikide valitsusvastased relvarühmitused, kokku 122 rühmitust. Mida muu maailm ka ei teeks, pole sellisele olukorrale lahendust ilma kongolaste endi mõistusele tulemiseta.

Teine selline riik on Lõuna-Sudaan, mille mustanahalised elanikud sõdisid 1972. aastast Sudaani araabia keskvalitsuse vastu ning 2011. aastal iseseisvuse saavutanutena on viimased kümme aastat jätkanud omavahel sõdides.

Sõdivate maade migrantide vastuvõtmine Euroopasse ja USA-sse on mõtlematu ka seetõttu, et kõik ei saa põgeneda ja mahajääjate elu muutub veelgi hullemaks, eriti naistel, lastel ja vanuritel.

Maailm otsib lahendusi valedest kohtadest ning migrantide vastuvõtmine ja hädas maadesse raha pumpamine ei ole lahendus. Võib-olla on õigem variant lasta rahvastel sõjast tüdineda?