09.09.2020
Kuigi brittidel läheb majanduses talutavalt, on sealmail mõtetes kasinuspoliitika, mis aga võib hoopiski vale efekti anda. Pildil Londoni rahanduskeskus.
Puhkuselt naasnud Suurbritannia on alustanud arutelusid maksude tõstmise ja fiskaalse lintšimise teemadel, samal ajal kui Prantsusmaa plaanib võtta juurde laenu ja järgib keinsistlikku fiskaalpoliitikat. Üks neist talitab valesti, kirjutab majandusanalüütik Amborse Evans-Pritchard The Telegraphis.
Prantsusmaa peaminister Jean Castex väidab, et majanduskriisi tingimustes ning tööpuuduse kasvades tasub avaliku sektori kulutuste suurendamine end ajapikku ise ära.
„Me ei tõsta makse,“ ütles Castex. „Me ei korda sama viga ega karmista eelarvepoliitikat, sest see mõjuks nõrgestavalt majanduskasvule ja saadaks negatiivse sõnumi nii majapidamistele kui ka ettevõtetele. [—] Taastusplaani mõju meie võlakoormusele aitab meil peaaegu täielikult taastuda 2025. aastaks. Avaliku sektori rahandusele oleks kõige halvem, kui me ei tegutseks ja laseksime majandusel langeda halva finantstasakaalu lõksu. [—] On tunduvalt parem, seda nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt, lasta avaliku sektori raamatupidamisel mõneks ajaks libiseda, et investeerida rohkem ja lasta majandusel taas jõudu koguda, selle asemel et vireleda kasinuses ja lasta tööpuudusel plahvatuslikult suureneda,“ ütles Castex.
Castex toob selgelt välja argumendid vastutsüklilise puhvri kasuks majandusšoki tingimustes. Enneaegne karmistamine – Euroopa lugu aastatel 2010-2014 – ei aita vähendada võlasuhet. Äärmuslikud meetmed võivad hoopis ise tekitada võlaspiraali langemise. Suurbritannias juhtus selline asi 1920. aastatel, mil võlasuhe kasvas 170%-ni SKT-st ja seda hoolimata karmist kasinuspoliitikast ning esmasest 7 protsendilisest riigieelarve ülejäägist.
Praeguses pandeemia olukorras on Suurbritannial õnnestunud üllatuslikult säilitada madalaim avaliku sektori võlg G7 riikidest. Kuid sellest hoolimata on brittidest saanud kasinuspoliitika eeskõnelejad.
Rahandusministeeriumist on lekkinud kuuldusi, mille kohaselt on lagedale tuldud erinevate ideedega: tõsta ettevõtte tulumaksu, tõsta kapitalikasvu maksu, tõsta pärandimaksu, kärpida suurelt pensioneid. Juhul kui need plaanid meeltesegaduses ka tõesti täide viiakse, siis, nagu ütles Nobeli majanduspreemia laureaat Chris Pissarides, on tegu Suurbritannia nüüdisajaloo suurima poliitilise veaga.
Planeeritud kärped langeksid kokku Brexiti kulminatsiooniga, ajaperioodiga, mis vajaks isegi Kanadaga sarnase kaubanduskokkuleppe saavutamise puhul spetsiaalset pehmendust ja toetusmeetmeid. On murettekitav, et valitsus, kelle eesmärk on olnud teha Brexitist poliitiline edulugu, praegu sellise tohutu vea tegemist üldse kaalub.
„See on ideoloogiline; nad peavad ennast ülempreestriteks ja eelarvedefitsiit on nende silmis pärispatt,“ ütles professor Doug McWilliams konsultatsioonifirmast Centre for Economics and Business Research. „Ametnikud arvavad kangekaelselt, et nad peavad pidama poliitikutega lõputut võitlust kulutuste üle ja et selline on üleüldiselt õige eelarvamus. Kuid on olukordi, mil see ei ole hea majandus ning seekord on nende ajastus vale. [—] Nad peavad muutma oma kurssi.“
McWilliamsi sõnul tuleks valitsusel oodata kulude vähendamisega, kuni majandus ei vaja enam elavdamiseks meetmeid ja lasta siis kasvul võlasuhet järgmise 50 aasta jooksul tasapisi vähendada. Ka majandusteadlane Roger Bootle on soovitanud võtta 50-aastase tähtajaga laenu, mis on kõige lähem tähtajatutele võlakirjadele.
Võimalikuks probleemiks võib siiski osutuda liiga hästi toimiv reflatsioon, mis vallandab järgmise kaheksateistkümne kuu jooksul hinnaspiraali. Monetaristid omakorda väidavad, et raha ringluskiirus taastub sama kindlalt, kui öö järgneb päevale ning et ringlusse läheb oluliselt laienenud rahaagregaadi (M3) varu, mis praegu seisab inertsena pangakontodel.
Nii või teisiti, tegemist on kindlasti riskiga – aga riskantne on ka stagflatsioon -, ent vahel tuleb valida oma relv. Ja mina pelgan sellel talvel deflatsiooni veelgi rohkem.
Allikas: The Telegraph