Majanduslikud superriigid peavad sõda talentide pärast

war for talent

Kvalifitseeritud tööjõu nappus on maailmas käivitanud sõja talentide ehk kõrge kvalifikatsiooniga ning võimekate noorte inimeste pärast. Samal ajal kui Euroopas kütab kirgi erialaste oskusteta ja madala kvalifikatsiooniga põgenike illegaalne sisseränne, tegelevad edukamad riigid maailmas juba pikemat aega teadlikult nn talentide ehk kõrge kvalifikatsiooniga ning võimekate noorte spetsialistide “püüdmisega”, et nendega toita riigi teadmistepõhist majandust ja ettevõtete konkurentsivõimet. Peamiseks põhjuseks on asjaolu, et maailmamajanduses konkurentsiga toimetuleku eelduseks on kõrge kvalifikatsiooniga tööjõu osakaalu kasv riigi tööhõives.

Võitjad

Peamisteks võitjariikideks talendirallis peetakse eelkõige USAd, Kanadat, Austraaliat, Prantsusmaad, aga ka Singapuri. USA on alates 1990ndatest väljastanud tööviisa enam kui 900 000 talendile ehk kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistile (enamasti IT -aladel) Indiast, Hiinast, Venemaalt ja mujalt.

USA ülikoolides on 20% kogu tehnikateaduste doktorantidest sisserändajad ning USA teadlastena Nobeli preemia saanutest on 26% USAsse oma elu ajal sisserännanud inimesed. 2003. aasta seisuga oli USAs enam kui üks kolmandik USA teaduse ja tehnika doktorikraadi omanikest sündinud välismaal.

Kaotajad

Sõjas talentide pärast on Ida-Euroopa riigid (k.a. Eesti) osutunud kaotajateks ehk talentide doonor-riikideks. Peale Ida-Euroopa on ülemaailmse talendiralli suurimateks kaotajateks uuringu “IFF International Migration Global
assessment” andmetel Mehhiko, Iraan , Pakistan, India ning Filipiinid. Euroopas on peamisteks talentide doonorriikideks Venemaa ja Ukraina.

Riigid ja regioonid konkureerivad aktiivselt erinevaid stipendiume, haridusprogramme jms poliitikameetmeid kasutades selle nimel, et ligi meelitada ja hoida kvalifitseeritud tööjõudu. Eelis on nii tööturu tingimuste (palgad, majanduse struktuur) kui ka riigi käsutuses olevate vahendite poolest seejuures kõrgema elatustasemega ning arenenud majandustega tõmbekeskustel.

Levima on hakanud lähenemisviis, kus konkurentsivõime tõstmiseks ja innovatsiooniks tarvilikku kvalifitseeritud tööjõu puudust koduriikides leevendatakse välistalentide aktiivse värbamise ning riiki meelitamisega – nn selektiivse immigratsioonipoliitikaga. See tähendab, et riikide migratsioonipoliitika fookus on kõrgema kvalifikatsiooniga inimeste sisserände stimuleerimisel.

Talendipoliitikas on aktiivsed ka mitmed riigid Aasias. Näiteks Singapuri Teadusfond annab igal aastal kümnele noorele teadlasele kogu maailmast kolossaalses mahus raha oma teadustöö edendamiseks Singapuris. Noore
talendi käsutusse antakse kolmeks aastaks ligi 1,5 miljonit USA dollarit, et ta saaks enda ümber koondada selle ala asjatundjaid.

Hiina on alates 1990-ndatest rakendanud süsteemset kõrghariduspoliitikat, mille üheks osaks on USAsse rännanud teadustöötajate tagasimeelitamine.Põhjamaades on levinud ettevõtjate toel kolmandate riikide (Hiina ja India) noortele õppe- ja teadustööks stipendiumide pakkumine, eriti loodusteaduste, tehnika, inseneriteaduste ja matemaatika (STEM) erialadel oma riigi ülikoolides jne jne.

Kommentaarid