Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Marrakechi migratsioonilepe: hukatuslik Trooja hobune Eesti ja kogu Euroopa jaoks

-
26.10.2018
Aafrika illegaalsed immigrandid Ceuta müüril.
© Scanpix

Eesti ühiskond ei oma veel aimu, mida kujutab endast massiimmigratsioonile teed avav nn Marrakechi lepe, ja valitsus ei kavatsegi ilmselt seda ühiskonnale selgitada.

Neue Zyricher Zeitung kirjutab, et ka Šveitsis kütab ÜRO migratsioonipakti allkirjastamine kirgi. Mõned poliitikud lubavad lausa rahvaülestõusu, kui see dokument ikkagi valitsuse poolt allkirjastatakse, nagu nad lubanud on teha. Praegu on otseselt keeldunud allkirjastamast USA, kes ütleb, et ei kavatse käest anda õigust oma migratsioonipoliitika üle otsustada, ja Ungari, kuid paljud riigid, sealhulgas Itaalia, võivad veel allkirjastamisest loobuda.

Taivo Sepp refereerib artiklis sisalduvat, mida see detsembris allkirjad saav lepe sisaldab: “Üks on selge: migratsiooni pakt ei ole õiguslikult siduv, kuid ta esitab soovitusi riikidele, mille (mitte)täitmist tuleb arvesse võtta. Siit on juba ette näha, et vasakpoolsed erakonnad ja MTÜ-d hakkavad dokumenti kasutama selleks, et esitada pretensioone sotsiaalsete, migratsiooni- ja isegi meediale esitatavate nõuete suhtes.

Migratsiooni tulevat vaadata kui “jõukuse allikat saavutamaks majanduse sujuvat arengut” ja ÜRO pakt soovitab parandada riikide vahelist koostööd, kuid ei võitle samas migratsiooni algpõhjuste või inimõiguste rikkumistega. Selle asemel pööratakse tähelepanu hoopis migrantidele vastuvõtvas riigis eritingimuste loomisele, millest mõnedel on mõju ka kehtivale seadusandlusele.

Migrantide endi kohustustest räägitakse väga vähe, ehk on ainult nõue “järgida riigi seadusi” ja “sihtriigi tavasid”, aga erilist tähelepanu väärivad järgmised punktid paktis:

“Migrantide tervisevajadusi” tuleks käsitleda tervishoiupoliitikas, “näiteks tugevdades teenuste osutamise taskukohast ja mittediskrimineerivat juurdepääsu”; samal ajal tuleb teenusepakkujaid koolitada ka “kultuuritundlikena”.

Perekonna taasühinemist tuleks hõlbustada kõigi kvalifikatsioonitasemetega sisserändajatele “olemasolevate seaduste ümbertegemise ja lihtsustamise läbi”. Sotsiaalabi sõltuvus saavat seeläbi väheneda. Lisaks peaks vastsündinutele antama kodakondsus, kui nad muidu kodakondsuseta jääksid.

Samuti oleks keelatud vahistada alla 18-aastaseid seoses ebaseaduslike piiriületustega. Selleks palutakse riikidel seadusena vastu võtta “liikumisvabaduse eeskirjad” ja anda kõigile sisserändajatele kehtivad dokumendid – sealhulgas ka neile, kes tahtlikult oma dokumendid on kaotanud.

Migratsioonipakti järgi on migrantide majanduslikuks arenguks muu hulgas ette nähtud starditoetused, “kogukonna võlakirjad”, “kogukonna arengufond” ja “spetsialiseeritud messide” korraldamine.

Lõpuks peaksid poliitilised ja usulised juhid, aga ka igasugused riiklikud ja valitsusvälised institutsioonid tagama ja rahvas ise võtma migratsiooni kui “positiivset asja”, et võimalikud diskrimineerimise, sallimatuse või ksenofoobia vormid saaksid olema “varjatud” ja “peatatud”.

ÜRO sõnul ei tähenda see mitte ainult riiklikke inimõiguste institutsioone (mida Šveitsis pole poliitilise tahte puudumise tõttu olemaski), vaid ka riigi kampaaniaid ja sihipärast “meediatöötajate harimist”. Samas ei tohiks selline meedia, mis “süstemaatiliselt edendab sallimatust, ksenofoobiat, rassismi ja muid sisserändajate diskrimineerimise vorme”, saada riigitoetust.

Viimast punkti saab mõista kui selget katset meedia allutada kontrollile või kehtestada selgeid suuniseid (näiteks mitte anda võimalust neile, kes kritiseerivad süstemaatiliselt islamit). Pole ka selge, kes peaks neid suuniseid andma.

Niisiis on tegu massiimmigratsiooni tööriistaga, mis on saamas Eesti valitsuse allkirjad, millele igasugused “sallijad” saavad hiljem viidata kui Eesti poolt allkirjastatud paktile .

EKRE Tallinna volikogu saadik Helle-Moonika Helme kommenteerib pakti järgnevalt: “Migrandid peavad saama kõikvõimaliku ligipääsu tervishoiuteenustele, samal ajal, kui meie oma inimestel (ligi 100 000) pole haigekassa kindlustust ja arstiabile ligipääsu. Perekondade ühinemise sildi all peame riiki lubama kõik tulla tahtjad ja ei tohi neid profileerida võimekuse järgi kvalifitseeritud tööd teha. Ehk siis meie praegused piirangud vajaduspõhise võõrtööjõu kasutamisele kaovad täiesti ära.

Selles sisaldub nõudmine meie seadusandlus ringi teha või allutada vastavalt antud migratsioonipaktis sätestatule. See on üks järjekordne koletu Trooja Hobune, mille lahkeks sisselubamiseks on meie peaminister ja teised valitsuse liikmed vastuvaidlematult valmis ja tõttavad seda detsembris allkirjastama. See saab olema Eestile järjekordne hukatuslik samm tuleviku teel.”