11.02.2018
FILE PHOTO – SPD leader Gabriel and EU Parliament President Schulz walk on the podium during party congress in Berlin
Kired Saksamaa uue koalitsiooni ja valitsuse ümber ei taha vaibuda. Kummaline, et teravat kriitikat kostub eeskätt koalitsiooniparteide seest, kuigi väljastpoolt mõistagi ka.
Kõige hullemini on endale jalga tulistanud Sotsiaaldemokraatliku Partei (SPD) esimees Martin Schulz. Esialgu välisministri kohale pretendeerinud Martin Schulz oli selle nimel valmis loobuma isegi erakonna esimehe kohast, kuid parteisisese tugeva surve tõttu teatas ta eile, et ka välisministrit temast ei saa.
Die Welt analüüsib veidi lähemalt, kuidas õnnestus Martin Schulzil mängida maha vaid vähem kui aastaga sisuliselt ideaalne positsioon oma parteis. Möödunud aasta 19. märtsil valiti endine Euroopa Parlamendi president ühehäälselt (100% häältest) SPD esimeheks. SPD toetusprotsent valijate hulgas oli sel hetkel 33%. Nüüd on Schulz sunnitud lahkuma partei esimehe kohalt, temast ei saa välisministrit, SPD toetusprotsent on 17-18% ja sisevastuolud parteis suured.
Esimeseks suureks veaks võib pidada kehva ettevalmistust liidupäeva valimiskampaaniaks. Pikaaegne europoliitik, Euroopa Parlamendi endine president tunneb küll suurepäraselt välispoliitikat, kuid on palju vähem kursis sisepoliitiliste probleemidega, mis tema valimiskampaanias ka väga selgelt välja tuli.
Samuti ebaõnnestus tal eristumine oma peamisest rivaalist – Angela Merkelist. Suur teledebatt kahe kantslerikandidaadi vahel kujunes pigem Merkelile kaasanoogutamiseks, ühtegi uut, teravat või tõeliselt kandvat (vastu)argumenti Schulz 16 miljoni Saksa televaataja ees esitada ei suutnud.
Pärast valimisi, kui selgus, et SPD on teinud läbi aegade halvima valimistulemuse (20,8% häältest) teatas Schulz kibekiiresti, et nemad valitsusse ei pürgi, vaid jäävad opositsiooni. „Tänase õhtuga lõpeb meie koostöö CD/CSU-ga,“ hüüdis Schulz valimisõhtul juubeldavate parteikaaslaste ees. SPD põhjendas oma otsust sooviga luua tugev opositsioon. See kõlas kindlameelselt ja tõi kaasa SPD toetuse kasvu. Kuid novembri keskel, kui esimesed koalitsioonikõnelused kristlike demokraatide (CSU/CDU), vabade demokraatide (FDP) ja roheliste vahel ebaõnnestusid, rääkis Saksamaa president, Schulzi endine parteikaaslane, Schulzile augu pähe ja nii jõutigi praeguse koalitsioonilepinguni. Mis ühtlasi tõi endaga kaasa sügavad vastuolud SPD-s.
Liidupäeva valimiste järgselt käis Schulz välja veel ühe lubaduse. Nimelt, et Angela Merkeliga tema enam ühte valitsusse ei lähe. Ta jättis endale küll ühe väikese põgenemisvõimaluse. Nimelt välistas ta ministriameti Merkeli valitsuses, kuid mitte ühist valitsust mõne teise CDU/CSU kantsleri juhtimisel. Ent Schulzi usutavus langes veelgi.
Ja nüüd, kohe peale koalitsioonilepingu sõlmimist muutis Schulz taas oma meelt. Tema tahab ikkagi välisministriks saada ja Merkeli valitsuses koha sisse võtta. Nii see siiski ei läinud. Parteisisene surve oli liiga suur. Või nagu kommenteeris olukorda senine välisminister Sigmar Gabriel: „Alles on vaid kahetsus selle üle, kui vähe on SPD-s jäänud üksteisega suhtlemisel alles mingitki lugupidamist ja kui vähe loeb antud sõna.“
Allikas: Die Welt