Massimigratsioon Läände on pigem koloniseerimine kui hädade eest põgenemine

Lääne liberaalses ruumis on maad võtnud ideoloogiline mõtlemine, millel pole tavaliselt mingit seost reaalse olukorraga, ja mis paneb tegema parandamatuid valeotsuseid.

Üks suur viga, mida Läänes tehakse, on migratsiooni seostamine ainult nii-öelda õilsate põhjustega, sealhulgas põgenemisega sõja, repressioonide ja otsese nälja eest – need võivad küll algatada rändelaine, aga sellega tormab kohe kaasa ka suur hulk majandusmigrante, parema elu ja seikluste otsijaid, sageli ka seadustega pahuksisse sattunuid, kes kõik koos selles rändetulvas on enamasti domineerivadki. Eriti puudutab see üle Vahemere tulevaid aafriklasi.

Ajaloolased on öelnud, et näiteks Ameerika koloniseerimise veduriks olid küll need inimesed, kel polnud ülerahvastatud Euroopas enamik võimalik maad ja tööd leida või keda seal represseeriti (näiteks iirlased), kuid samas tormas Metsikusse Läände ka suur hulk õnneotsijaid ja Vana Maailma kurjategijaid (Sitsiilia maffia).

ERR kirjutab: “Selle aasta esimestel kuudel taotles Leedus elamisluba üle 10 000 valgevenelase ja ligi 2000 Venemaa kodanikku, kes põgenesid nii repressioonide kui ka Ukrainasse sõdima mineku eest.”

Ilmselt põgeneb tõesti palju inimesi Putini ja Lukašenka repressioonide eest ning paljud ei taha ka ukrainlasi tapma minna, kuid päris kindlasti ei ole enamik Venemaalt ja Valgevenest lahkujatest opositsionäärid (need tunneb ära selle järgi, et välismaale jõudnudna jätkavad nad poliitilist tegevust).

Enamik inimesi lahkub Venemaalt ja Valgevenest ilmselt siiski seetõttu, et nad ei näe elul neis riikides tulevikku, eriti kui kerkib uus “raudne eesriie”. Varasem, enne Ukraina sõda ära nähtud kogemus ütleb, et Läände lähevad ära ka ideoloogilised putinistid, kes elavad seal läänelike standardite järgi jõukalt, aga südames toetavad suurvenelikku poliitikat – näiteks 2014. aastal korraldasid Londonis elavad Vene “baabad” seal toetusmiitingu Krimmi okupeerimisele. venelane läheb lihtsalt sinna, kus on parem elada, muutmata seejuures veendumusi.

Praegu Läände jõudvaid venelasi ja valgevenelasi ei maksa seega “omadeks” pidada – mitte nii, nagu väidab Eesti IT-sektor, kes soovib oma Vene kodanikest töötajaid siia kinnistada, sest “nood jagavat Eesti väärtusi”. Meie väärtusi ei jaga isegi enamik siin alaliselt elavaid venelasi, rääkimata veel Lääne “uusväärtustest” homoseksualismi, soovoolavuse ja -neutraalsuse osas.

Isegi “ukrainlastega” pole kõik päris korras – paljud sõjapõgenikena esinejad on tegelikult venekeelsed Ida-Ukraina linnaelanikud, kes põgenevad sõja eest, aga ei haaku kuidagi Ukraina patriotismiga. Mitmed eestlased räägivad, et siia saabunud ukrainlastega Venemaa purustamise ja sõja võitmise teemal juttu alustades põrkaks nagu vastu müüri – nad ei tule patriotismiteemaga kaasa, nad pole “need ukrainlased”, kelle võitlustele me kaasa elame.

Lääne ühiskond teeb suure vea, võttes migratsiooniprotsesse ühe mõõdupuuga ehk “ohvritena” – tegelikult on kodumaa hülgamine ja uue otsimine tükk maad keerukam protsess, ja elu päästmise nimel põgenemisest hoopis suuremat rolli mängib koloniseerimine uue kodumaa rajamisena.

Tänapäevase massimigratsiooni teeb koloniseerimiseks ka vägivalla rohkus migrantide poolelt – seda nii Hispaania Aafrika-enklaavides Ceutas ja Melillas, kus noored Aafrika mehed ründavad politseinikke ja piirivalvureid vigastades piiritarasid, sama toimub ka Türgi-Kreeka ja Valgevene-Poola piiril ning mujalgi.

Teisalt on massimigratsioon täielikult ebaseaduslikkuse ja inimkaubanduse tasemel – migrandid tormavad üle merede ja läbi piiride kõiki seadusi eirates ning nende poolt inimkaubitsejatele makstav raha nuumab rahvusvahelist kuritegevust.

Uusmarksistlikust ideoloogiast pimestatud Lääs tahab kõike seda ikka “õnnetute ohvrite” tasemel käsitleda ja kõik saabujad vastu võtta, sealhulgas ka uuskolonisaatorid, kes liiguvad praegu varasemast vastupidises suunas, olles kunagistest kolooniatest liikumas jõukale emamaale.

UU