25.11.2020
Sellises ühiskonnas hakatakse muidugi kõike soomepärast häbenema. Pilt on illustratiivne.
“Oli aegu, kus me Soome poole õige mitmes asjas alt üles vaatasime ning suurema või väiksema eduga sealtpoolt eeskuju võtta püüdsime. Nüüd on elu läinud nii nagu ta on läinud, ja praegu on põhjust hoolega järele mõelda, enne kui ülelahe sugulasrahvalt midagi üle võtma hakata.
Siiski on seal maal üks mees, kelle mõtteid alati keskendunult lugeda ja kõrva taha panna tasub. Neist leiab täpsema ja ausama analüüsi ühiskonna hetkeseisust kui kogu peavoolumeedia kohisevast voolust, mis inimeste meeli kangesti endale meelepäraste arusaamadega üle tahaks ujutada.
Põlissoomlaste netiportaal Suomen Uutiset refereerib erakonna esimehe Jussi Halla-aho arutlust soomlaste mõttelaadist ja agressiivse naabri võimalikust taktikast.
„Ma ei usu, et soomlastel oleks 1939. aasta sügisel kuigi abstraktseid motiive olnud“ kirjutab Halla-aho. „Miks rahvas siis [Talvesõjas] niiviisi võitlusse tõusis? Usun, et tahet kaitsta kodumaad hoidis kõrgel kõigepealt kolm asja.
Esiteks oli kõikidele soomlastele, nende poliitilisest värvingust sõltumata, selge, et Soome on nende maa ega kellegi teise maa. Keegi teine püüdis neilt neile kuuluvat maad ära röövida.
Teiseks oli kõigile selge, et Soome on nende ainus kodumaa, just nende oma turvaline paik maailmas. Ei olnud muud paika, kuhu pageda head ja vaba elu jätkama. Oli võimalik kas seista (võib-olla ka langeda) või alistuda orjusse.
Kolmandaks oli kõigile selge, et nad kõik, poliitilisest värvingust sõltumata, on soomlased ja soomlastena samas paadis.
1939. aastal tundsid soomlased, et nende kodumaa ja üksteise saatused on omavahel väga tugevasti seotud. […]
Kui mina oleksin pahatahtliku ja laienemishimulise impeeriumi valitseja ja tahaksin nõrgendada väikeste naabermaade kaitsevõimet, püüaksin ma kõigepealt lõhkuda seda saatuste ühtsuse tunnet.
Kübersõja meetodite abil sisendaksin kõnesolevate maade elanikele arusaama, et nende maa ehk ei kuulugi ainult nendele, vaid kõigile inimestele. Arendaksin ideid „maailmakodanikest“ ja liikumisvabadusest, et nende maade elanikel oleks ahvatlev alternatiiv – põgeneda kuhugi mujale.
Paneksin oma suuvoodrid neile kõrva sosistama, et tegelikult nad ju ei olegi mingi rahvas, vaid kõigest hulk indiviide. Lõhuksin nende omavahelisi seoseid, hävitades ära kõik ühtsust ülal pidavad institutsioonid, süvendades klassi- ja tululõhesid, ning soodustades etniliste ja kultuuriliste saarekeste tekkimist nende ühiskonna sees.
Kõigele krooniks paneksin toime suurejoonelise segadusseajamise: looksin illusiooni, et need, kes on minu meetmete vastu, töötavad võõrriigi heaks, minu tegelikud suuvoodrid aga on tõelised isamaalased.
Siis seaksin end mugavasti tugitooli istuma. Vaataksin pealt, kuidas naabermaalased omavahel kaklevad ning ennast ja teisi maapõhja neavad, masendusevastaseid tablette ampsivad ning arutlevad selle üle, kas mehel võib olla menstruatsioon. Lõpuks nopiksin nende riigi üles kui küpse puuvilja.“
Paul Oja, Uued Uudised Soomest