Migrantide maailm on eurooplastele raskesti mõistetav ja ka vastupidi — Saksa ametniku muljetused

Ajakiri Welt avaldas ühe Saksa naise kogemuse tööst immigratsiooniteenistuses, kus pagulaste seonduv tekitab suuri arusaamatusi.

Migrandid ütlevad oma keeleoskuse kohta alati “Olen õppinud inglise keelt”, mis rändekriisi algusaastatel pandi kirja kui olemasolev keeleoskus, kuigi tavaliselt teavad need inimesed vaid käibeväljendeid.

Praktiliselt kõik naised ütlevad elukutse kohta “koduperenaine”, Araabia maadest tulnud naised aga ei saa sageli üldse mõistest “elukutse” arugi, sest nende ühiskonnas on naine kodune ega olegi mingit õpet või haridust saanud.

Enamikku pagulastest ei saagi üldse Lääne mõistes tööjõuna võtta — nad ei tunne kellaaegadest kinnipidamist ega oska lihtsamatki aritmeetikat. Isegi meeste seas kohtab harva mingit Läänes tööd leida võimaldavat väljaõpet. Väga paljudel puudub arusaam majanduse toimimisest, vaid on arusaam, et kui raha pole, saab seda juurde trükkida.

Üllatavalt hästi teatakse seevastu võimalusi toetuse saamiseks. Paljud tulevad kohale, käes paber, millele on saksa keeles kirjutatud “toetus kutseõppeks” või veel midagi sellist. Nad ei oska keelt, aga igasuguseid toetusi küsivad – info selle kohta liigub elavalt.

Varjupaigataotlejad jutustavad enda kohta väljamõeldud lugusid, mis on sageli sõna-sõnalt sarnased – pagulaskeskustes vahetatakse neid muinasjutte. Sageli räägitakse lugusid oma homoseksualismist, mida vürtsitatakse juttudega enesetapukatsetest, sest nende ühiskonnas ei peetavat seda õigeks. Paljud räägivad ka seda, et soovivad kristlusest ja Jeesusest kuulda, mida kodumaal ei saavat teha. Samas ei näita need inimesed argielus üles mingit huvi geiagenda või kristluse vastu.

Väga levinud on väited selle kohta, et kodumaal nad tapetavat või pandavat vangi ja seda mitmesugustel põhjustel – üks migrant jutustas sellest, kuidas tema kaheksa venda ja õde on surnud maohammustustest ja tema põgenes, kuna kardab, et tegu on nõidusega.

Peaaegu kõigil varjupaigataotlejatel puuduvad dokumendid, eriti süürlastel, iraaklastel ja eritrealastel. “Jäid kiiruga Liibüasse maha,” “Need olid sõbra käes, aga tema hukkus,” “Varastati ära!” on kõige tavalisemad põhjendused.

Paljud migrandid on varjupaigataotluse esitanud mitmes riigis. Üks noor varjupaigataotleja tunnistas, et on esitanud Itaalias taotluse, mille kohta ta sai negatiivse otsuse. Pärast seda läks ta Norrasse, kus ta esitas ka taotluse, mis oli läbivaatamisel, kuid enne lõppotsust sõitis ta ära Saksamaale. Kusagil piiril teda ei kontrollitud. Itaalias rääkis ta, et on gei, kuid mujal ta seda juttu ei kasutanud.

Paljud varjupaigataotlejad kaebavad eitava vastuse kohtusse edasi, mis annab neile palju lisaaega, sest menetlusi on palju. Seejuures abistavad neid kõikvõimalikud vabaühendused, kes soovitavad igas asjas kohe kaebus esitada – üks intervjueeritav tuli isegi juba esimesele kohtumisele pagulasabiorganisatsiooni advokaadiga.

Oluline probleem on ka see, et noortel inimestel pole isiklikku elu – moslemimaailmas sõltub kõik perest, ka noored mehed elavad kodus. Pereta naised on täiesti tühi koht, sest sealses ühiskonnas sõltuvad naised oma abikaasadest, vendadest ja teistest meessoost sugulastest. Paljudel migrantidel pole elukutset ega materiaalset iseseisvust, nad ei oska kirjutada ega lugeda. “Meie mõistes neil iseseisvat elu pole, nad pole seda kunagi kogenud,” nendib ametnik.

Mõistagi puuduvad paljudel migrantidel igasugused kogemused suhtlusest vastassooga, eriti aga teadmised Lääne ühiskonna reeglitest – nad ongi täielikus segaduses, eriti mehed, kes näevad ühtäkki tohutut massi nende mõistes poolpaljaid naisi, ja nad võtavad neid hooradena, kes ei väärigi lugupidavat suhtumist. Ka neiud ei julge läänelikult riietuda, sest kardavad vääritimõistmist ja kinnine riietus annab neile turvalisustunde.

Allikad: Welt, kansalainen.fi