Migrantidest üleujutatud ja konfliktides põlev Lääne-Euroopa on julgeolekurisk kogu läänemaailmale

Saksamaal sõitis Volkmarseni karnevali paraadil keegi rahva hulka, vigastades ligi 60 inimest, kuid teo tõelist motiivi pole tänaseni avalikustatud – peale selle, et ta oli valge ja sakslane, ehk siis “paremäärmuslane”. Selline anonüümne vägivald, kus motiivi võib vaid oletada, on Läänes uueks normaalsuseks saamas.

Muidugi möllab Euroopas ennekõike vägivald, mille aluseks on liiga kiired muutused ühiskonnas. Saksamaal, Rootsis ja teistes Lääne-Euroopa maades kasvavad pinged põlisrahvaste ja üha suuremaks muutuvate migrandikogukondade vahel, mis muudab Euroopa haavatavamaks nii Venemaa kui Hiina agressiooni ja ekspansiooni jaoks.

Saksamaal kasvab “paremäärmusluse” näol vastupanu neile, kes on riigi toel ühiskonda toonud täiesti võõra ja agressiivse kultuuri ning muutnud vägivalla igapäevaseks. Rootsi heaoluühiskonnast on tulistamiste ja pommiplahvatuste tagajärjel alles hale jäänuk. Pinged kasvavad ka Hollandis, Belgias, Prantsusmaa, Suurbritannias ja mujal, kus migrandid võtavad tasapisi euroopalikku ühiskonda üle, nende kuritegevus aga lammutab turvalisuse viimasedki riismed.

Lääne-Euroopa võimuringkonnad kardavad pigem vastupanuvõitlejaid kui migrantide poolt kaasa toodud usuäärmuslust, ning suunavad löögi just “paremäärmusluse” pihta – isegi kui nad suudavad seda vastupanu pisut pärssida, ei muutu Läänes miski rahulikumaks, sest migrandikogukonnad kasutavad võimude leebet suhtumist ära ja kinnistuvad veelgi tugevamalt. Selline poliitika saab lõppeda ainult suurema verevalamisega, kui kõigi viimseni pingule tõmmatud närvid katkevad.

Heaks näiteks on praegu Kreekas toimuv, kus rahvas on migrandilaagrite vastu ja väljendab seda tänavatel, kuid valitsus jätkab nii migrantide vastuvõtmist, nende laialijaotamist kui ka uute laagrite ehitamist – on ilmselge, et konflikti ainult süvendatakse.

“Paremäärmusluse” kaela aetakse praktiliselt kõik, mida saab. Nii pannakse nende süüks kõik islamofoobsed rünnakud, kuigi USA-s oli juhus, kus ründajaks oli hoopiski kõiki religioone vihkav vasakäärmuslane, kes oleks pärast mošeed rünnanud ka kirikuid.

Kuna repressioonid on suunatud parempoolsete vastu, siis õitsevad vasakäärmuslikud terroriorganisatsioonid, kuid vägivalda toovad tänavatele veel paljud vähemideoloogilised tegelased – näiteks pealesunnitud tsölibaadi alla kannatajad ehk “intselid”; kunagise koolikiusamise ohvrid, kes leiavad, et neil on õigus kätte maksta; paigast ära psüühikaga missioonisõdurid ja isegi kiirustavas Lääne ühiskonnas depressiooni all murdunud inimesed.

Vägivald on liberaalses Läänes oma lapsuke, sest sealne ühiskond lisab kiiresti juurde solvujaid, oma õiguste nõudjaid, üleküllastunud egosid, vihaseid survegruppe, agressiivsete liikumiste aktiviste – selline vastuolude ühepajatoit paneb virutama, tulistama, pussitama ja lõhkama.

Kuigi Saksamaal räägitakse endiselt “paremäärmusluse ohust”, kaovad Hanau moodi kuriteod ruttu uudistest, sest liiga selgelt on läbi nähtav see, kuidas relvi ei haarata mingist kurjusest, vaid tegu on riikliku poliitika tagajärgedega.

Ida-Euroopa, eriti Visegradi riigid, keda süüdistatakse Euroopa ühtsuse lõhkumises, on tegelikult viimased Euroopa eest võitlejad, kes ei luba Lääne-Euroopat haaranud kodusõda oma maadesse. Ka Eestis räägivad nii opositsioon kui ka president mingist Lääne ühtsuse õõnestamisest, samas kui Euroopas endas on tänu massimigratsioonile lõhed ühiskondades meeletud – sealsed riigid hävitavad ennast ise.

Ja muidugi on sellised riigid nagu Prantsusmaa, kes hoiab tänaval sadat tuhandet sõdurit, politseinikku ja sandarmit, hoidmaks mingisugustki korda, Venemaa sõjamasina ees täiesti jõuetud. Kremlil pole vaja midagi muud kui turgutada Rootsis, Saksamaal või Suurbritannias niigi plahvatusohtlikke pingeid sedavõrd üles, et sisemistest konfliktidest haaratud Lääs kukub küpse õunana Putinile sülle.