Miks Istanbuli konventsioon reaalsuses ei tööta

Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsiooni nime all tuntud dokument peaks olema naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise tarvis, mis on vägagi õilis eesmärk, kuid ometigi tõrjuvad paljud riigid seda – mis on siis selles valesti?

AFP kirjutab: “Tuhanded inimesed nõudsid laupäeval, et Türgi president Recep Tayyip Erdoğan muudaks otsust lahkuda maailma esimesest naistevastase ning perevägivalla ennetamise ja tõkestamise leppest. /…/ Leppest taandumises nähakse Erdoğani konservatiivse võimuerakonna ja selle liitlaste järjekordset võitu, kelle arvates kahjustas lepe perekonna ühtsust.”

Türgi on ebademokraatlik islamismi kalduv riik ja seal võib konventsioonist loobumiseks olla palju erinevaid põhjusi, kuid üldjuhul suhtutakse sellesse dokumenti üha eitavamalt seetõttu, et naiste õiguste külge keevitatakse üha rohkem ideoloogilisi momente ning lisaks laiendatakse seda ka homoseksualismi ja migratsiooni suunas. Ehk siis saab konventsiooni heakskiitmise juurde ka Brežnevi pakikese homoagendast ja rändepaktist.

“Konventsioonis on terve hulk äärmuslikke vasakliberaalseid ja sõna otseses mõttes ebanormaalseid sätteid, mis sisaldavad endas hoopis uut vägivalda ja represseerimisallikaid, seda just nende suhtes, kes peavad tähtsaks perekonda, moraali ning normaalseid mehe ja naise vahelisi suhteid. Konventsioon kuulutab traditsioonilised soorollid, kombed ja tavad naistevastaseks vägivallaks. Sugupool olevat vaid sotsiaalselt konstrueeritud roll, mitte evolutsiooni tulemus. Arvamus, et meestel on isaroll ja emaroll, olevat naistevastasele vägivallale õhutamine ja tuleb välja juurida koos mehelikkuse ja naiselikkusega, koos naistele istumise pakkumise ja ukseavamisega,” iseloomustas konventsiooni EKRE poliitik Henn Põlluaas.

Siin peitub tegelik põhjus, miks konventsioonile üha enam selga keeratakse, kuigi “Pealtnäha on tõesti tegemist dokumendiga, mis seab esikohale vägivalla all kannatanud, kohustub riiki pakkuma neile tuge ja teenuseid, juurutab mõistmist, et vägivallal, eelkõige naistevastasel ja peresisesel vägivallal puudub õigustus. Konventsioon on suunatud islamimaailma taunitavate naistevastaste praktikate vastu. See on väga õige ja hea,” rääkis Põlluaas.

Ei ole vast vale väita, et eelmisel nädalal Riigikogus vastu võetud seadus, mis lubab alaealistel vanemate teadmata psühhiaatrit külastatada, on miniatuurne Istanbuli konventsioon – poolenisti on see täis muret noorte vaimse seisundi pärast ja suunatud noortele, kel tõesti on peres probleeme, kuid teisalt avab see tee soomuutmisoperatsioonidele vanemate teadmata, mis on Läänes juba üsna levinud praktika.

Istanbuli konventsioon on saanud raske (kui mitte surma-) hoobi selle tõttu, et naiste õiguste eest võitlemine ei piirdu enam sellega, mis algselt mõeldud oli. Selle tõttu kannatavad nüüd just naised ise – kogu see üleideologiseeritud “õiguslus” töötab juba iseendale vastu. Ja mitte ainult kõnealuses dokumendis.

Kolumnist Maarja Vaino kirjutas hiljuti murega sellest, kuidas praeguse valitsuse «triibuline nimekiri» ehk meeste ja naiste võrdne esindatus võib räägitud kasu asemel naistele hoopis kahju tuua. Nimelt rõhutatakse pidevalt, et kunagi varem ei ole nii suurt naiste osakaalu valitsuses olnud, ja kui nüüd seostatakse valitsust just ühe kindla soo ülekaaluga, siis kogu valitsuse põrumise korral kriisis jääb märk külge vaid naistele – nad ei saanud hakkama.

“Nii meil kui ka maailmas on terve hulk viletsaid meesjuhte ning edukaid ja suurepäraselt hakkama saavaid naisjuhte. Või ka vastupidi. Suutlikkus kriisile vaatamata olukorra peremeheks jääda ning pilk selgena hoida ei sõltu inimese soost, vaid tema isikuomadustest. Kui aga pjedestaalile tõsta sugu kui saavutus, siis juhtuvadki prohmakad,” kirjutab Maarja Vaino Postimehes.

Liisapakostalik soolise võrdõiguslikkuse rõhutamine olukordades, kus poleks vaja rõhutada mitte sugu, vaid kompetentsust, viibki selleni, et ülistatakse triibulisi nimekirju ning ebaõnnestumiste puhul (kui neid peaks tulema) jääbki mulje, et selle taga olid naiste suurem osakaal.

Maarja Vaino väljatoodud hoiatus mõjub igas suunas – enne kui asuda õrnemat sugu kaitsma, tuleks paika panna see, et võideldaks tõesti just naiste (ja ei kellegi teise) õiguste eest; et naiste eest võideldes ei vastandutaks teistele (meestele ja traditsioonilisele perele); et võitlust ei peetakse ainult võitluse ja barrikaadide pärast; et kogu võitlus ei jääks deklaratiivseks ja et naised sellest ka reaalset kasu saaks.

Istanbuli konventsioon kahjuks selles suunas ei tööta – ta on muutunud naiste õiguste eest seismisel piduriks, sest keegi on dokumendi muutnud oma ideoloogia tööriistaks.