Miks on Kaljulaidi, Macroni ja Merkeli kohtumine Putiniga teistmoodi kui Orbani või Salvini puhul?

Maailm,
- Updated
©AP/Scanpix
President Kaljulaid koos president Putiniga tundub OK olevat – kui aga oleks seal koos Kremli isandaga Ungari liider Viktor Orban, oleks kohe kisa lahti.

Lääne liberaalne ajakirjandus otsib Ungari peaministri Viktor Orbani ja Itaalia siseministri Matteo Salvini puhul kontaktidest Venemaa presidendi Vladimir Putiniga vandenõusid, “omade” ehk liberaalsete riigipeade puhul aga peetakse seda justkui tavaliseks diplomaatiaks.

Prantsusmaa president Emmanuel Macron kinnitas laupäeval, et kutsus Venemaa presidendi augustil kõnelustele enne juhtivate tööstusriikide ühenduse G7 kohtumist. Kohtumine leiab aset 19. augustil keskaegses Breganconi linnuses, mis asub Bormes-les-Mimosase asula lähedal Vahemere rannikul.

Prantsusmaa riigipea ei täpsustanud, millest kohtumisel räägitakse. Varem on Macron öelnud, et G7 peab üritama leida koostöövõimalusi Venemaaga.

Angela Merkel on kohtunud Putiniga 2017. aastal Sotšis, 2018. aastal Berliinis ja Argentinas, ning teistelgi kordadel. Pole mingit alust arvata, et seal ei arutatud ühiseid poliitilisi ja majandushuve, mis on saanud kinnituse gaasijuhtmes Nord Stream 2. Vene-lembus on Saksa poliitikutel veres – endist kantslerit Gerhard Schröderit, kes on Nord Stream gaasijuhet rajava konsortsiumi (North European Gas Pipeline Company) nõukogu esimees, peetakse Putini isiklikuks sõbraks.

Eesti presidendi Kersti Kaljulaidi Moskva-visiidi põhjus ja tulemus on Eesti ühiskonnale siiani ebaselge – kas ta käis mingit pinda sondeerimas, tegi lihtsalt poliitilise žesti või sõlmis ka (vähemalt suulise) salapakti?

Esmaspäeval soovitas haridusminister Tõnis Lukas Kaljulaidi tühistada Putini kutsumine Tartusse, sest Venemaa toimus julm meeleavalduste mahasurumine – taas üks Eesti presidendi Moskva-visiidi valearvestus, sest Kreml teeb pidevalt uusi sigadusi.

Kui naasta Lääne-Euroopa riikide juurde, siis suurimates neist ehk Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias on Vene-meelsus alati olemas olnud, sest vähemalt viimasel kahel pole Venemaaga endal erilisi kurbi kogemusi. Sellega on ilmselt seletatav ka Marine Le Peni poolehoidev suhtumine Suurde Karusse. Lääne-Euroopal on pisut liiga sinisilmne arusaam, olgu siis tegu liberaali või konservatiiviga.

Nii püüdis ju Prantsusmaa ka Venemaa sõjalise agressiooni ajal Moskva jaoks mõeldud Mistralid ikkagi Kremlile maha parseldada – nende jaoks oli tegu puhtalt äriga. Alles rahvusvaheline surve sundis prantslasi tehingut ära jätma.

Kogu selle loo teebki jõhkralt kahekeelseks see, et kui Viktor Orban, Matteo Salvini või Marine Le Pen loovad mingid Moskva-kontaktid, käsitleb Lääne (ja ka Eesti) meedia seda mingi jubeda putinismina, vandenõuna demokraatia vastu, Lääne huvide reetmisena ja Kremli agressioonide õigustamisena. Kui seda aga teevad Kaljulaid, Macron ja Merkel, siis saabub meediasse vaikus.

Meedia võttis küll üles Austria valitsuse ühe osapoole ja Matteo Salvini ühe kaastöötaja väidetavad konfliktid Venemaaga, kuid mitte Nord Streami 2 projekti, mille vastu on hoiatusena sõna võetud isegi Euroopa Parlamendi enamuse poolt, samuti on selle hukka mõistnud Ida-Euroopa riigid.

Siit koorubki välja tõde – Putiniga võib suhelda küll, kui sa oled liberaalses maailmas “oma”. Kui sa oled konservatiiv või rahvuslane, siis on mistahes Vene-kontakt kuritegu. Aga ehk püüabki liberaalne Lääne-Euroopa Putinit ning Venemaa tooret ja turgu ainult endale hoida.

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused