Multikultimaailma värdsünnitis – süüdistused “passiivses agressioonis”

Liberaalne multikultimaailm on nagu nõukogude kord – iga päev võib oodata uut tobedust, mis muutub kiiresti mittetäitmise korral karistatavaks kohustuseks.

Poliitkorrektsetes ühiskondades räägitakse nii passiivsest kui ka mikroagressioonist, mis tähendab, et inimene võib teist (tavaliselt vähemuse esindajat) solvata ka mitte midagi tehes ehk siis tollele tähelepanu mitte pöörates. Või siis loeb “solvatu” tema välisest olekust välja pahatahtlikkuse.

Suurbritannia karistusseadustikus on juba sees karistus sõnatu solvamise eest ehk siis juhtumite kohta, kus solvangut loetakse välja pilgust või kehakeelest.

Passiivne agressioon tuli viimati jutuks, kui must rassist, Rootsi purukspommitamist soovinud mustanahaline USA naisräppar Azealia Banks süüdistas rootslasi “passiivses agressioonis” ja väitis ennast mõistvat, miks neegerräppar A$AP Rocky hiljuti Stockholmi tänaval 19-aastase noormehe läbi peksis.

“Seal on selline rassism, et musta inimest nähes ei vaata nad tema poole kurja pilguga, vaid väldivad üldse silmsidet,” väitis Banks Instagramis.

Isegi muidu poliitkorrektne Rootsi meedia ironiseeris seepeale, et rootslased ei vaata neegrile otsa, eelistades olla passiivne agressor, sest silmsideme korral võib mustanahaline nad aktiivseks agressoriks tembeldada.

Ka Eestis vahendas Delfi mõni aeg tagasi lugu, kus noor eestlanna süüdistas kaasmaalasi rassismis – ei, keegi ei solvanud tema lõunaeurooplasest kallimat, vaid too lahkus Eestist, sest tema arvates olevat eestlased liiga külmad ja kinnised. Sallivuseestlanna aga nägi selles eestlaste rassismi.

Lääne poliitkorrektses ühiskonnas aga kasvab see niinimetatud passiivne agressiivsus jõudsalt. Neis riikides, kus vihakõneseadus keelab sisuliselt migratsiooni ja “euroopalike väärtuste” kritiseerimise, on see omamoodi vastupanuvorm – inimesed lihtsalt ei suhtle migrantide ega kaitstavate vähemuste esindajatega. Nad ei solva kedagi, pole agressiivsed, ei lähe kallale – nad lihtsalt väldivad “sallivuslaste” lemmikuid või kui see ei õnnestu, siis eiravad, tegeledes oma asjadega.

Lääne ühiskonnas on sõnavabadus juba nii maha surutud, et migratsiooni või homoseksualismi kohta ei tohi tuua lihtsat põhjendust: ei meeldi ja kõik, tahan elada endasuguste seltskonnas – see on juba vihaõhutus. Vihakõneseaduse järgi karistatakse “patuseid” ruineerivate rahatrahvidega või isegi vangistusega.

Karistada saanud või vihakõneinkvisitsiooni pelgavad inimesed ei hakka mõistagi kohe sallivuslasteks, vaid nad peidavad vastumeelsuse endasse ja hoiavad multikultuursest paralleelmaailmast eemale. Siit aga algab uus ristisõda – sallivuslastele ei meeldi, et nende lemmikuid ei kallistata ja ei ülistata. Sealt ongi võrsunud mõiste “passiivne agressiivsus” ehk süüdistamine selles, et sa ei märka “toredat” inimest.

Kogu see jutt ei ole nali – nii Lääne-Euroopas kui USA-s ongi asi juba nii kaugel, et multikultileeri vihaste rünnakute ohvriks võib langeda ka siis, kui sallivusleer leiab, et vähemustele ei pöörata tähelepanu. Või siis loetakse sõnatust hoiakust välja agressiooni.

Nii oli hiljuti USA-s, kus ühel miitingul rääkis indiaanlaste aktivist, kuulajate seas aga oli valge noormees, kelle näol oli kõne ajal kohtlane naeratus – lihtne farmipoiss oligi kerge vaimse alaarenguga. Tema näoilme aga sai sallivuslaste massilise rünnaku sihtmärgiks – valge olevat naernud indiaanlase jutu peale. Õnneks tõttas mõistuse juures olev osa USA ühiskonnast poissi kaitsma.

Selline liberaalses ühiskonnas massiliseks muutuv sõnavabaduse ja vaba väljenduse allasurumine on paraku põhjuseks, miks tekivad Breivikud ja Tarrantid – kui ühiskonnas langetakse ühte äärmusesse, kus vaba mõtte vaim hävitatakse moraalselt, siis ilmuvad teisest äärmusest ülekäivate hammasratastega tegelased, kes hakkavad hävitama füüsiliselt.

UU