09.11.2019
Migrandid Kreekas.
Väide, et erinevad kultuurid rikastavad üksteist, polegi ehk vale, kuid rikastav mõju pole tavaliselt üle sellest, mida tekitavad kardinaalsed erinevused ehk kõik see, mis on ühe kultuuri esindajatel teises kultuuris vastuvõetamatu.
Laias laastus jaguneb teise kultuuri varasalv kolmeks: ühtesid kombeid, tavasid või harjumusi võetakse meelsasti üle, teiste osas ollakse ükskõiksed ja kolmandad on lausa vastumeelsed. Kardetavasti on esimene kolmandik neist kõige väiksem. Mida suurem on kolmas kolmandik, seda tõenäolisem on, et ühiskonda hakkavad lõhestama vastuolud.
Veel hullem olukord aga tekib siis, kui üks kultuur hakkab üle võtma teise halvemaid külgi või suruvad sisseimbuva kultuuri esindajad oma negatiivse poole põliskultuurile peale.
Euroopas ei toimu ammugi enam kultuuride lõimumist, vaid toimub vastandumine, sest migrantide kogukonnad on juba piisavalt suured, et elada Euroopas edasi oma kommete järgi; eurooplased aga ei ole enam elujõulised, et enda oma kaitsta, ning hakkavad halvale mõjule alistuma.
Euroopa eripäraks on veel seegi, et traditsioonilist euroopalikku kultuuri tugeva perekonna, kindlate moraalinõuete ja väljakujunenud ühiskondliku korraldusega on asunud õõnestama nn euroopalikud väärtused homoseksualismi ülistamise, sooneutraalsuse, marufeminismi ja muu taolisega – kui traditsioonilisel kristlikul kultuuri oleks veelgi kokkupuudet tugevalt patriarhaalsete Ida kultuuridega, siis multikultiideoloogia läheb näiteks islami traditsioonidega täiesti vastuollu. Ja paraku on islam siis igati üle.
Üheks hea näiteks on naiste õigused, mis Läänes on arenenud hullemal juhul äärmusfeministlike ühiskondadeni (nagu Rootsis), islamimaades aga on naised alamaks inimklassiks muudetud. Oleks loogiline, et Läände saabunud mosleminaised saavad miniseelikut ja avarat dekolteed nautida, aga kus sa sellega – ka siin olgu hijab, niqab ja burka olla. Sest moslemikogukonnad elavad oma no-go-tsoonides juba oma elu ja läänelikuks hakates riskib naine oma eluga.
Feministid ei tõtta oma õdedele appi, pigem vastupidi. Vähesed Eesti vasakliberaalidest süvenevad sellesse, milline on olukord nende eeskujumaailmas ehk Lääne-Euroopas. Kogu võitlus naistevastase vägivalla vastu piirdub suuresti valge mehe ja tema naise vägivaldse suhtega. Niipea kui mängu tulevad sisserändajad ja islami usk, kaob kogu naisõiguslus olematusesse.
Rootsis ei võeta rootslannade kaebusi sageli isegi menetlusse, kui ahistaja või vägivallatseja on sisserändaja. Kui see juhtubki, saavad mehed vaid sümboolseid karistusi. Väga levinud on meeste õigustamised igasuguste siltide all: nad ei teadnud, et siinses kultuuris naisi austatakse, nad on sõdadest muserdatud ja depressioonis, naised käitusid ise liiga väljakutsuvalt ja nii edasi.
Isegi kurikuulus Rootsi nõue, et naine peab ütlema “Jah!”, kehtib pigem põlisrootslaste kohta, moslemid sellisest seadusest lihtsalt ei hooli – nagu ka sellest, et “aumõrvade” eest karistatakse, sest islamis on au tähtsam kui vangistus.
Soomes hakatakse väga aeglaselt jõudma selleni, et sisserändajad naiste suguelundeid ei sandistaks; Inglismaal võideldakse rindade kasvu pidurdamisega. Keskaja kombed levivad Euroopas kulutulena, sest poliitkorrektsus ei luba rakendada liberaalset demokraatiat koos naiste õigustega “kallite külaliste” ehk moslemite puhul. Võõrad Aafrikast ja Lähis-Idast juurutavad Euroopas oma vägistamiskultuuri.
Euroopa ei kaitse enam naisi. On vaid marufeministlik naisõiguslus euroopalikus ruumis, mis piirdub naiste eraldamisega teisest sugupoolest. Moslemid tulevad siia, toovad kaasa lapsnaised, võtavad siin imaami õnnistusel ja riigi teadmata neid juurdegi ja elavad rõõmsalt oma Araabias või Aafrikas edasi.
Isegi euroopalikus keskkonnas ei kaitsta enam naisi, sest siinsed mehed näevad ühest küljest neid alandavat marufeminismi, kus meestest kui naise ja pere kaitsjatest enam ei hoolita, ja nemad ei hooli seetõttu enam ka naistest kui daamidest. See on liberaalse ühiskonna produkt, kus naistele võrdsuse tagamise asemel on asutud neid meestele vastandama. Ja eks näe euroopalikud mehed ka seda, kuidas võõrad kultuurid naisi alandavad – seegi avaldab mõju.
Naiste õigused aga on vaid üks tahk. Erinevate kultuuride tavade, kommete ja elulaadi segamine lõhub traditsioonid, ilma nendeta aga jäävad inimesed teadmatuses ulpima – neil pole järsku enam identiteeti. Keegi ei soovi rääkida sellest, mida toob juurtetus multikultuursetele ühiskondadele. Rootsi peaks majanduslikult olema ju heaoluühiskond, aga seal kõlavad päevast päeva plahvatused. See tähendab, et ühiskonnas pole sidusust ollagi, pole midagi, mis erinevaid kultuure ühendaks.
Daily Telegraphi kolumnist Sherelle Jacobs, kes on ise immigrandi tütar, kirjutab sellest, milline arulage rumalus on liberaalide idealistlik suhtumine migratsiooni ja multikultuursusesse – segarassilised lapsed (nagu ka Jacobs ise), on aga fundamentaalselt katkise maailma kaleidoskoopilised tooted.
Immigrandid võivad Euroopas hästi elada ja samas radikaliseeruda – neil on puudu juured ja nad ei tunne ennast sisimas hästi ka siis, kui kõik hästi läheb. Äärmusislam võib külge hakata puhtalt seetõttu, et kuskilt jõuab identiteedita (liberaalne ühiskond ei soodusta selle teket, vaid pigem purustamist) inimeseni midagi sellist, mis on pärit esivanemate juurest. Kuigi kellegi poolt moonutatuna.
Erinevad kultuurid on tekkinud teatud piirkonda, teatud rahva, usurühma või rassi juurde kindlatel põhjustel. Neid ei saa lihtsalt kokku panna ja loota, et ühepajatoit tuleb söödav, kui erinevad maitsed hakkavad üksteist lämmatama või kõrvale tõrjuma. Nii võibki multikultuursust pidada kuriteoks inimkonna vastu, sest segunemist pole ju toimunud mitte kusagil maailmas – isegi migrantide riigis USA- on kõik vastuolud alles.
UU
