27.04.2021
Aung San Suu Kyi on Lääne silmis demokraat, ometigi süüdistatakse teda selles, et ta ei astunud rohingjade kaitseks välja.
Lääne demokraatiat peetakse küll üheks esinduslikumaks, kuid sellegi puhul ei maksa jätta arvestamata, et lääneriigid tegutsevad alati ennekõike oma huvides, mitte demokraatia ja vabaduste nimel.
Heaks näiteks on Hiina ja Venemaa – Lääs mõistab küll hukka repressioonid uiguuride ja Hongkongi demokraatia vastu ning Navalnõi vangistamise, kuid ega kaubandussuhted Hiinaga seepärast katke ja Nord Stream 2 ehitamine Merkeli-Saksamaa toel jätkub.
Sama kahekeelsust näeb ka siis, kui Lääs toetab mõnda opositsioonitegelast nn kurjuseriikides. Navalnõi on Lääne silmis vabadusvõitleja ja selle nimel tahavad paljud kinni pigistada silmad selle ees, et ta on õigustanud Krimmi okupeerimist.
Putini-vastast opositsiooni võib toetada ja peabki, aga ei maksa unustada, et nad on ennekõike venelased ja ehk alles siis demokraadid. Ka hukkunud Boriss Nemtsov, kes oli Navalnõist tugevam opositsiooniliider, õigustas kord telesaates Nõukogude Armee vallutusi Teises maailmasõjas.
Ei maksa arvata, et kui Navalnõi asendab kord Putinit, siis leiab Lääs tõelise sõbra – ei, ka tema hakkab endiselt asetama hardunult pärgi Igavese tule juurde. Tegelikult oli ka Boriss Jeltsin siiski ennekõike venelane ja alles siis demokraat – teda oli 1994. aastal vaja kõvasti veenda, et Vene väed on vaja Eestis ära viia, ning tema algatas ka Tšetšeeni sõjad.
Nii et Navalnõid võib toetada, aga ei maksa unustada seda, kes ta on – Venemaal tõusevad opositsiooni etteotsa sageli tegelased, kes on olnud Putini liitlased ja mingil ajal temaga vastuollu läinud.
Et mitte ainult Venemaale pidama jääda, tasub meenutada ka Myanmari ja sealset opositsiooniliidrit Aung San Suu Kyid, kes oli pikka aega selle riigi opositsiooni liider ja enne viimast sõjalist riigipööret ka riigi sisuline liider. Oma võitluste eest sai ta ka Nobeli rahupreemia.
2019. aastal kuulas ÜRO kohus naise üle seoses Myanmaris toimuva rohingjade vähemusrahvuse vastase vägivallaga. Suu Kyi eitas, et sõjavägi rohingjade kallal genotsiidi toime pani. Tasub ära märkida, et ka tsiviilvalitsuse ajal jätkus juba pool sajandit väldanud kodusõda, milles Birma armee on maha surunud šanide, karenite, katšinite ja teiste vähemusrahvuste (umbes 25% riigi elanikkonnast) vabadusvõitlust.
Asi on sama, mis venelase Navalnõi puhul – Aung San Suu Kyi on ennekõike budistlik birmalanna, kelle jaoks on oluline Myanmari enamusrahvuse birmalaste saatus ja kes kriisisituatsioonides ei lähe nende vastu ka siis, kui need ülekohtuselt käituvad.
Veel üks näide pärineb Etioopiast – järjekorras sajanda Nobeli rahupreemia pälvis 2019. aastal Etioopia peaminister Abiy Ahmed Ali, kes sõlmis naaberriigi Eritreaga rahu ja vabastas poliitvangid. Nüüd aga on ta valitsusjuhina algatanud sõja mässulises provintsis Tigrays, kus nii Etioopia kui Eritrea vägesid süüdistataksesõjakuritegudes tsiviilelanikkonna kallal.
Mida järeldada neist näidetest? Ennekõike seda, et kui mõnes autoritaarses riigis kerkib esile populaarne opositsiooniliider, siis ei maksa talle kohe rahuingli tiibu selga kasvatada – tema tegusid võib ka võimule pääsedes mõjutada tema päritolu ja keskkond, millest ta esile kerkis.
Ei saanud Boriss Jeltsinist tšetšeenide toetajat, Aung San Suu Kyist rohingjade päästjat, Abiy Ahmed Alist tigrailaste kallal kasutatud vägivalla ärahoidjat ega saa ka Aleksei Navalnõist Venemaa Läände viijat. Vähemalt on põhjust selles kahelda.
Artikkel ei väljenda EKRE ametlikku seisukohta