Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Paavst Franciscus ei kanna ammugi enam Jumala sõna, vaid jutustab pesuehtsat vasakliberalismi

26.12.2019
Paavst Franciscuse ajal on niigi ateismile jalgu jääv kristlus muutunud mõnedes küsimustes vastuoluliseks ja kummaliseks.
© AFP/Scanpix

Jõulude ajal esinevad traditsiooniliselt avalikkuse ees paljud kristlikud vaimulikud, et Jeesus Kristuse sünnipäeval rahusõnum edasi anda – paraku on see sõnum üha enam mitte üldinimlik, vaid poliitilis-ideoloogiline.

Eriti paistab selles osas silma Rooma paavst Franciscus, kes on üha enam levitamas peidetud vasakliberaalset ideoloogiat. Ta räägib vähe kannatavatest kristlastest ja kogu kristlaskonnast räägib vaid siis, kui on vaja neid hurjutada selle eest, et nad pole avatud migrantidele.

Ometigi on kristlased üks enimkannatanud Lähis-Ida rahvagruppe, keda vaenatakse just oma usu tõttu. Nagu Euroopa ilmalikud valitsused nii ka paavst ei näe eraldi kristlaste tragöödiat, vaid Vatikani kirikupea vaatleb kõiki põgenikke koos õnnetute kogumina – ometigi põgenetakse väga sageli ühe agressiivse usundi pühasõdalaste eest.

Paavst ei esindagi enam katoliiklust ja kristlust, vaid käitub nagu ÜRO emissar, kes lahendab ülemaailmset põgenikeprobleemi. Otseselt kristlastele suunatud sõnumi pole enam kuulda.

Lisaks sellele on paavst asunud kaitsma „rõhutud“ vähemusi, sealhulgas homoseksualiste – võib-olla seetõttu, et katoliku preestrite seas on neid ülipalju. Kirikupea on unustanud paljud kristlikud lähtekohad ja asunud justkui kristlust ümber tõlgendama, seda vabameelsemaks ja reeglitevabamaks tegema – kui võtta, et tegu on religiooniga, siis võtab inimene (keda paavst on) liiga palju õigust Jumala õpetust muuta.

Paavst räägib ebavõrdsusest, kliimast, vihakõnedest ja paljust muust, olles asunud lahendama mitte vaimse, vaid materiaalse maailma probleeme. Pealtnäha oleks nagu tegu inimliku lähenemisega, kui sel poleks liiga palju sarnasusi vasakliberaalse maailmavaatega. Jah, paavst Franciscus levitab sama ideoloogiat, mida suruvad peale neomarksismist mõjutatud liberaalid – Jumala sõna selles enam pole.

Kogu Püha Tooli poliitika on Franciscuse ajal kantud tõelise usu lahjendamisest, kristluse põhimõtete ohverdamisest teistele religioonidele ja kultuuridele ning kristliku maailma allaandmisest nii moraalitule ateismile, Lääne liberalismile kui ka Euroopasse tungivale mittekristlikule inimkonna osale. Seega võib öelda, et paavst tegutseb silmnähtavalt saatanlikult – sellisest usutaganemisest räägib ka Raamatute Raamatu Uus Testament oma evangeeliumide kaudu.

Uskumatule inimesele võib seda selgitada lihtsamalt – läbi paavsti on kristlik maailm rakendatud materialismi ja ateismi teenistusse, sest Franciscus jutt on täpselt sama, mis Euroopa Liidu vasakpoolsetel ja liberaalsetel liidritel. Konservatismi kui kristliku kultuuriruumi hoidjat ja kaitsjat ei toeta paavst enam ammugi, vaid ta on liberalismi suuvooder. Tema tegevus meenutab Moskva ja kogu Venemaa riigitruud õigeusu patriarhi Kirilli, kes tegutseb samuti koostöös Kremliga.

Mis aga puutub Eesti luterliku kiriku peapiiskopi Urmas Viilma sõnadesse, et kirikul on veel oma koht ühiskonnas, siis see on küll liiga optimistlik – ka Eesti kirikutes puhuvad uued tuuled, õpetajad jutlustavad migrandilembust ja homoseksualismi, ning see ei too enam kirikuid rahvast täis. Vanemad inimesed ei soovi „euroopalikke väärtusi“ pühakodadesse, aga noored, kellele need meeltmööda on, kannavad pigem endas ateismi.

Mõned agressiivsemad religioonid tugevnevad, kuid kristlus nõrgeneb, ja selles aitavad tema kadumisele kaasa needsamad Saatana teenrid, kes ronivad kantslitesse vasakliberaalset sõnumit edasi andma. Paavst Franciscus, kes on vaid üks pidevalt asenduvatest katoliku kiriku peadest, jääb ilmselt ajalukku kristluse hävitajana.