Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Pärast NATO kohtumist: tujud, tunded, võidud ja kaotused

14.07.2023
Kõnekas hetk Vilniusest
© Scanpix

NATO tippkohtumisest Vilniuses on nüüd mõni päev möödas ja kõike seda hinnates valdavad paljusid vastakad tunded.

Kohtumisel oli kaks peaosalist – Rootsi ja Ukraina, just viimase osas on aga õlakehitusi. Isegi Eesti enda poliitikud, ametnikud ja eksperdid polnud ühel meelel selles, kas Ukraina sai sealt mida tahtis või mitte.

Üks kommentaar sotsiaalmeediast: „Tunnistagem ausalt – Vilniuse kohtumine oli äpardus, et mitte öelda fiasko. Ainus rahuldav edasiliikumine toimus Rootsi osas. Ukraina sai mingi ebamäärase häma ja mis kõige valusam ning nõmedam – Läti ja Leedu – uskumatu aga siiski, said NATO alalise brigaadi praeguses ülikriitilises julgeolekuolukorras. Eesti aga muidugi mitte ning taga targemaks nagu väideti, me polevat seda küsinudki. See ei aga vasta tõele. Kaja Kallas küsis küll, aga meedias sõjakaid retoorilisi õhulende tegev proua, saadeti paraku pikalt, Läti ja Leedu juhid said aga oma tahtmise kätte. Nüüd on siis see meie riik see kõige nõrgem lüli Baltikumis, kuhu venelane võib oma tegevuse suunata. Lisaks kiratseb ka omal ajal kirutud plaan B. Oma võimekused ju ka välja arendamata jne. Einoh aitäh kallis tädi Kallas, ütleksid lapsed. Lisaks sisepoliitilisetele kobarpommidele nüüd ka välispoliitiline fiasko! Jutt nn kiirest reageerimisest millest ketravad Pevkur ja Herem ei rahulda, veena ega rahusta.“

Teine kommentaar: „Valgekraed ja meie nomenklatuur on nördinud – NATO-t ja suuri lääneriike ei õnnestunudki otseselt sõtta kiskuda…

Tundub, et kolmas ilmasõda ja võimalik tuumarelva käikulaskmine sobiks meie peavoolule märksa paremini kui diplomaatiline lahendus.

Näib et Ukraina NATO liikmelisus on kõigest muust olulisem. Palju õnne meile!

Veel meenub et NATO ei pidanud olema sõjaline vaid julgeoleku allianss. Meie eliit tahaks miskipärast näha vastupidist.

Die Welti juhtkiri ütleb: “Õnneks ei ole idaeurooplased ega sakslased NATOs juhtuvaks jõuks, vaid USA.”

Ja veel. „Sõjaprintsess Kaja on meie suurima liitlase ilmselgelt ära tüüdanud, seda võib järeldada pärast Eesti Päevalehes ilmunud reportaaži lugemist: “Ühena vähestest ei saanud Eesti ja Läti Joe Bideniga kahepoolselt kohtuda. Selles nähti ameeriklaste kasutatud survestamise-karistamise märki olukorras, kus Ukraina liikmesuse vaidlus veel käis ja läbimurret polnud sündinud. Viidatakse teistelegi ameeriklaste kasutatud survestamisvõtetele, mida avada ei soovita.

Reaktsioonidena oli näha ameeriklaste ja brittide tunnetust sellest, et ukrainlased pole neilt saadud abi eest alati tänulikud olnud.

Kaja Kallas istus vahepeal üksi Põhja-Atlandi nõukogu laua taga.“

Mida kirjutas aga meie meedia?

„Tujud mitte, tunded: Zelenskõi võttis eilses pettumuses mitu sammu tagasi,“ seisis üks pealkiri, kus viidati Ukraina presidendi NATO-kriitilisele säutsule enne kohtumisi.

„Kui kohtuvad kõrged ootused ja suures osas Euroopa riikidest koosneva ühenduse otsustusprotsess, on ülekeevad tunded ennustatav tulemus. Siiski ei jäänud Ukraina NATO tippkohtumisel tühjade pihkudega.

Vilniuses toimunud NATO tippkohtumine oli üsna harvanähtavalt emotsionaalne. Just nimelt nähtavalt, sest tavaliselt hoitakse emotsioonid suures osas kaadri taga, eriti kui need on negatiivsed.

Peategelase, Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi meeleolud näisid liikuvat eile-täna kui Ameerika mägedel,“ kirjutas Eesti Ekspress, lisades, et „NATO tippkohtumise kommünikee avalikustamise järel oli Zelenskõi silmanähtavalt pettunud. Mõnede tänusõnade vahele pudenes tõdemus, et lõppjärelduste paber on liiga hägusas sõnastuses ning Ukraina rahvas väärib detailsemat plaani.“

Väljanne lisab: „Tänane toon oli Ukraina presidendil aga juba sootuks teine. Ta tänas ette ja taha Euroopa liidreid toetuse eest, viitas tippkohtumisel tehtud edusammudele ja progressile ning näitas üles igakülgset mõistmist.“

Politico vahendas oma allikaid, kes ütlevad, et Zelenskõi sai lähemate liitlasriikide esindajatelt tõreleda – selline frustratsiooni väljendamine läks liiga kaugele ning oleks hea näidata ka veidi tänulikkust.

Välisoliitikaekspert Kristi Raik aga avaldas arvamust: „NATO näitas Venemaale nõrkust, põhjuseks liitlaste erisugune visioon sõja lõpptulemusest“.

Raik: „Nagu oli oodata, ei saanud Ukraina Vilniuse tippkohtumisel NATO-lt liitumiskutset. Võib arvata, et Venemaa tõlgendab ebakindlust nõrkusena ja jätkab oma koletut sõda lootuses, et Ukraina ebakindel strateegiline tulevik annab Venemaale lisavõimalusi oma mõjusfääri kehtestada.

Põhiliseks takistuseks tugevamale sõnumile said suurte liitlaste, eelkõige USA hirmud ja ettevaatlikkus, mis on kogu sõja vältel piiranud Ukrainale pakutava toetuse ulatust. USA kannab NATO kaitsel ja tuumasõja vältimisel kõige suuremat vastutust ning pelgab oma kohustuste kasvu, mille tooks kaasa Ukraina NATO-sse kutsumine.“

Ta lisab: „Läänes kardetakse, et Ukraina liitumine alliansiga toob kaasa NATO ja Venemaa vahelise sõja ning et lääneriigid peavad saatma oma poegi ja tütreid surema riigi eest, millest nad enne 2022. aasta veebruari vaevalt üldse midagi teadsid. Samuti kardetakse, et kaotuse lähenedes muutuks Putini režiim enesehävituslikuks ja ohustaks kogu maailma.“

Ta kirjutab: „Konflikti külmumise korral võib ette kujutada ka lahendust, mis sisaldaks USA ja võib-olla ka teiste lääneriikide sõjalist kohalolekut Ukrainas Kiievi kontrollitud aladel, et olukorda stabiliseerida. Ilma Ukraina NATO liikmesuseta näivad selle lahenduse riskid ehk väiksemad, sest NATO ei võtaks kollektiivset vastutust Ukraina kaitsmise eest. Kas USA oleks valmis sellisel kujul Ukrainas panustama ja kas see tõesti oleks vähem riskantne ja vähem kulukas variant kui Ukraina NATO-ga liitumine, on muidugi kaheldav.