31.01.2019
Poliitkorrektne Soome pole Turu pussitamisest midagi õppinud. Pildil on islamistist mõrvar Abderrahman Bouanane.
EKRE liige Soomes ja Uute Uudiste kaasautor Paul Oja meenutab, kuidas ta 26. augustil 2017. aastal kirjutas soome keeles alljärgneva loo ja saatis oma elukohalinna ajalehe Kouvolan Sanomat lugejakirjade rubriigile.
Tollane lugu käsitles Turu linnas toimunud pussitamist, kus Maroko päritolu Abderrahman Bouananet tappis terroristlikel eesmärkidel kaks naist ja vigastas kuut.
“Ajakirja Suomen Kuvalehti värskes numbris (nr. 34, 25.08.2017) oli kuueleheküljeline lugu Turku 18.08.2017 pussitamisest „Kolme minuuttia Turussa”, kirjutajad Tuomas Pulsa ja Aurora Rämö. Sündmusi kirjeldatakse üsna põhjalikult, nimed tuuakse ära ja puha.
Lugu algab nii: „Kell oli neli reede õhtupoolikul, kui Wali Hashi kuulis väljast hüüdeid. Ta oli parajasti Nordea pangas asju ajamas… Vanemapoolset naist oli löödud pussiga kaela. Hashi ja pangast välja jooksnud Securitase turvamees püüdsid anda esmaabi.“
Edasi räägitakse veel, et „kaks meest, Hassan Zubier ja Hasan Alazawii olid püüdnud ohvreid aidata.“ Ohvritest mainitakse: „Neiu, keda Wali Hashi Kauppiaskatu tänaval abistas, oli tulnud Süüriast, ta oli saanud elamisloa.“
Lugu lõpeb lausega:“Turu islami kogukonna imaam Zaid Esmail ütles, et tõelised moslemid selliseid tegusid ei tee.“
Rohkem konkreetset teavet loos ei ole. Muid nimesid juhtumi kirjelduses ei mainita. Loost jääb mulje, et soomlasi Turku linnas enam ei elagi. Kas see on artikli autorite ja Suomen Kuvalehti peatoimetaja Ville Pernaa unelm soovitavast tulevikust või millest see tuleb, seda mina ei tea. Ainult tundub, et see on väheke midagi muud kui erapooletu informeerimine.”
Kolm korda võite arvata, kas Kouvolan Sanomat selle kirja avaldas.
Nii kajastati esimest Soomes tehtud terrorirünnakut poolteist aastat tagasi. Missugune on ühiskonda erutavate sündmuste kajastamise praktika praegu?
Soome kvaliteetajakirjanduse lipulaev jätkab poliitkorrektsel kursil uusnormaalsuse lainete kündmist. Suomen Kuvalehti selle aasta 3. numbris 18. jaanuaril ilmus Aurora Rämö lugu „Vägistatud usaldus“.
Loos loetakse üsna üksikasjalikult üles Oulu ja Helsingi lapsevägistamistega seotud asjaolud. Siis kirjeldatakse ühe Lohjal toimepandud vägistamiste Süüriast pärit tegija kohtuprotsessi 2018. aasta kevadel. Juhtumeid on nähtavasti nii palju, et näidete leidmisega raskusi ei teki.
Lohja vägistaja kaebas oma kohtuotsuse edasi. Teise astme kohtus teatas ta, et ega tema pole süüdi, tema kultuur on niisugune. Mees oli mõned aastad koolis käinud, jõudmata selle aja jooksul siiski lugema ja kirjutama õppida. Elanud Soomes mõned kuud, ei olnud ta oma jutu järgi veel teada saanud, et vägistamine on siin maal kuritegu. Kohus jättis kolme ja poole aasta pikkuse vanglakaristuse siiski jõusse.
Kirjutaja kurdab, et teemat on liiga vähe uuritud. Oulu kuritegudes kahtlustatavatest teatakse veel väga vähe. Kirjutaja rõhutab, et neid ühte punti siduda pole ikka õige, et osa neist on isegi alaealised. Ka toob ta ära ühe keskkriminaalpolitsei eriuurija Tuija Hietaniemi arvamuse, kelle meelest „keskses rollis näib olevat pigem Internet kui kellegi sünnimaa“.
Avalikkusest on läbi käinud veel arvamusi, et põhjusteks võiks olla traumad, pikaaegne viibimine vastuvõtukeskuses või perekonnast lahusolek, mis tähendab sotsiaalse kontrolli puudumist.
Oulu linnavalitsusele on lubatud anda riigieelarvest täiendavalt raha kriisiabi korraldamiseks kuritegude ohvritele. Siseministeeriumis töötatakse välja kümnest punktist koosnevat meetmepaketti, mis on mõeldud tõrjuma välismaise taustaga kuritegevust ja sisaldab muuhulgas abinõusid süüdlaste maalt väljasaatmise kiirendamiseks.
Mina oma lihtsameelse aruga mõtlen, et üks hea abinõu oleks „välismaise taustaga kuritegevuse“ sissevedu oluliselt piirata. Hädaliste aitamine kohapeal, nagu Ungari teeb, oleks peale muu ka oluliselt kulutõhusam. Aga selliseid ettepanekuid pole mujalt kostnud kui Põlissoomlaste suunalt.
Eile räägiti uudistesaates, et Oulus on ilmsiks tulnud mitmeid uusi vägistamisjuhtumeid…”