Soome peavoolumeedia ajab üldiselt „ideoloogiliselt õiget“ joont. Mõni väljaanne agressiivsemalt, mõni mahedamalt, kuid vasakliberaalseid põhidogmasid kahtluse alla ei seata. Sealhulgas IPCC rohelisi kisakõrisid on võimendatud usinasti ning samas on püütud kõrvulukustava vaikusega ümbritseda neid teadlasi, kes veel söandavad totaalse rohepöörasuse vastu välja astuda.
Seda rõõmustavam on Suomen Kuvalehti numbrist 35 (1. sept. 2023) lugeda koguni kaht artiklit, kus rohepöördega seotud teemasid üsna erapooletult ja tervemõistuslikult käsitletakse.
2022. aastaajakirjanikuks valitud Petri Pöntinen on kirjutanud pika ja põhjaliku ülevaate sellest, kuidas ja miks Soome põllumehed rohepöörde vaimus tegutsevatest mahepõllundustaludes mahepõllundusest loobuvad. 2018 ületas Soomes mahetalude arv 5000 piiri. Siis kasv peatus. Aastal 2023 loobus iga kümnes mahetalu mahepõllundusest. Kui kogu ELis, ja järelikult ka Soomes, on sihiks võetud, et veerand kogu põllumaast peab aastaks 2030 mahepõllundusele kuuluma, siis Soome Toiduameti erispetsialist Sampsa Heinonen nendib nüüd, et sellest ei taha küll midagi välja tulla.
Mahepõllu saak on tavalisest umbes kolmandiku võrra väiksem. Kunstväetisi ja umbrohutõrjevahendeid kasutada ei tohi. Ühes mahetalus loodeti saaki 3000 kg hektarilt, saadi 1000 kg. Ohakad olid vohades lämmatanud suure osa muid taimi.
Teisal pandi 2018 kasvama 60 hektaril maherüpsi ja -põlduba. Bioloogilist tõrjet ei jõutud veel kasutama hakata, kui lina-tähtöölaste (liik liblikaid) röövikud olid nädala ajaga kõik taimed nahka pannud.
Põllumehed kritiseerivad ka ülirangeid reegleid. Riigi suurim viljakasvataja leiab, et mahepõllunduse vaenlastest on esikohal paindumatu reeglistik ning alles teisel kohal umbrohud. Niko Ahlqvist jäi ilma peaaegu 200 000 euro suurusest toetusest. Põhjus – hernes oli külvatud liiga hõredalt, palju oli umbrohtu.
Reeglites on näiteks külvikorrad otsekui kivisse raiutult paika pandud, kuigi eri põllulappidel nõuaksid vahelduvad ilmastikutingimused paindlikumat lähenemist. „Mahepõllunduses ei tohi toimetada looduse tingimustel, teha nii, nagu loodus nõuab.“
Kontroll aga karmistub pidevalt. Soome Maheliidu tegevjuht Susann Rännäri leiab, et kui kontrollijate hoiak oli varem „aita ja anna nõu“, siis nüüd on see „kontrolli ja luura“. Kontrollimakse on tõstetud, üllatuskontrolle on lisatud. ELi komisjon aga valmistab pidevalt ette uusi, detailsemaid nõudmisi.
2022. aastal vähenes mahetoidu müük poodides umbes 10%. Realistlik seletus on, et ostjad lihtsalt eelistavad odavamat kaupa. Mahetoodete kasuks oleks praegu ju argumente küllaga: mahemenetluste abil seisab põllumees vastu looduse liigirikkuse vähenemisele ja kliimamuutusele, iseseisvus toidutootmises ja hooldussõltumatus tugevnevad, kui fossiilseid importväetisi asendatakse lämmastikku siduvate taimedega.
Poeriiuli ees need argumendid ei mõju, vähemalt täna veel mitte. Kõige rohkem ostetakse kaugelt sisse veetud banaane.
* * *
Lotta Närhi õpib Helsingi ülikoolis keskkonna ja loodusvarade majandust ning on praktikal Maa- ja metsamajandusministeeriumis. Suomen Kuvalehti on samas numbris avaldanud tema ülevaate sellest, kuidas keskkonnasõbralikud elektriveskid ja tänini loodusega sina peal elavate saamide eluviis kokku ei taha sobida.
Norras on energiakontsern Nordic St1 Oy. Selle taastuvenergia osakonna juhataja Thomas Hansen leiab, et taastuvenergia näidismaa Norra on veelgi liiga sõltuv fossiilenergiast ja vajab hädasti uusi elektriveskeid. Ta veab praegu eest projekti Davvi (põhjasaami keeles Põhjamaa), mille kohaselt tuleks Põhja-Norra tundrasse Lebesby valda Finnmarki maakonnas püsti panna 66 – 160 tuulikut maksimumvõimsusega 800 megavatti. Hansen kiidab valikut: „Koht on tuuline ja tuul on püsiv. Mõju loodusele on väike, sest Arktikas 600 meetri kõrgusel on looduse liigirikkus vähene.“
Projekti vastu on kõik piirkonna saamid, nii Soome ja Norra Saamikärajad kui ka piirideülene Saami nõukogu. Kavandatav tuulepark võtaks enda alla 63 ruutkilomeetrit, kus paikneks peale tuulikute veel elektriliin ja üle 100 km hooldusteid. Territoorium jääks saamide põdrakasvatuspiirkonna sisse. Pealegi on samas kõrval saamide püha tunturi ehk mägi Rastigaisa. Saami nõukogu president Aslak Holmberg on öelnud, et tuulepark rikuks ära nii põdrakasvatuse kui ka kõik muu, mida kõnesolev piirkond kohalikele inimestele tähendab.
Vaidlused kestavad. Lõplikus ehitusloa taotluses on esialgseid plaane veidi tagasi tõmmatud. Samas on energiakontserni plaanid nii WWFil kui ka Norra linnukaitsjatel karvad turri ajanud. Nemad on näidanud, et tuulepark ähvardaks arktilise piirkonna ohustatud liike, ka neid, kes kliima soojenedes võivad püüda end seal sisse seada. Kaugemale põhja poole kolida ei saa – meri on vastas.
Kontsern on saanud ootamatu liitlase Lebesby vallavanema Sigurd Rafaelseni näol. Tema meelest annaks projekt valla majandusele suurepäraseid arenguvõimalusi. Juurde tuleks töökohti, maksulaekumisi ja vald saaks veel odavat elektrit pealegi.
Tähtis põhjendus on pealegi varnast võtta: „Kui keegi oma õuele elektrituulikuid ei taha, siis ei tule ju rohepöördest midagi välja“.
Just nimelt. Kui ajakirjanik püüabki näidata Rafaelseni sõnu hirmutava hoiatusena ebasoovitavast tulevikust, siis mõnigi normaalse mõtlemisega inimene võib vallavanema ennustust ainult teostumisväärse nägemusena võtta.
Paul Oja, Uued Uudised Soomest